Vali selline tee, mis on jätkusuutlik ja mis annab Sulle rahulolu

Alustasin eelmine aasta SUURE hurraga treeninguid jõusaalis, rühmatrennides ja kickpoksis. Tegin igapäev 30k samme. Lõpuks hakkasin ka toitumiskava järgima. Elasin kuskil täiesti mujal maailmas ning ei saanud arugi, kuidas see kõik mulle mõjub. Mu kaloraas oli kusagil 1800, pidin sööma 5x päevas, sõin öökimiseni sest, et mulle ei meeldinud peaaegu ükski toit, mida sööma pidin ning neid toitukordi oli too much. Peale selle mul olid treeningkavad ja mu jaoks ka jõusaalis käimine oli KOHUSTUS. Kõige naljakam selle juures on see, et ma ma ei ole mitte kunagi oma keha pärast muretsema pidanud sest mind on õnnistatud imeliste geenidega. Isa on oma vanuse kohta, täitsa viksi ja viisaka kehaehitusega. Emme kaalub isegi vähem kui mina ja tal on lambist kõhulihased, ta ei tee trenni, pole kunagi teinud.

Alguses tundus, et naudin seda protsessi kuid lõpuks olin ma enda teadmatagi pahuksis iseenda mõttemaailmaga. Näiteks ühel õhtul, sõin ma jäätist ja karistasin end sellega, et ärkasin kell 6 hommikul, et minna jõusaali. WTF? Kuidas ma nii halb enda vastu olin?

Toitumiskava järgi suutsin süüa vaid üks nädal ja peale seda, hakkasin ikkagi tarbima ka toite, mida igatsesin. Tundsin, et ma ei suuda ja ei tahagi suuta, hakkasin endalt küsima, et oota miks ma seda üldse teen? Miks ma pean pidevalt endale meelde tuletama, et ou sa ei tohi süüa seda või seda või seda. Lisaks need toidud, mida ma sõin, need ei meeldinud mulle ja seetõttu oli veel raskem. Ma ei ole kunagi olnud näiteks juurikate sööja, no ei meeldi. Ja puuviljad, no nüüd ma söön banaani aegajalt aga muidu no go.

Kui alustasin toitumiskavaga, kaalusin 54kg. Peale ühte nädalat oli mu kehakaal juba 52kg. Tekkis jõuetus, vererõhk oli madal, pidevalt oli halb olla. Tundsin, et enda piinamine ja piiramine pole minu jaoks. Peale selle, et mul oli halb olla, läks mul näonahk pekki ja sellega võitlen tänaseni. Ilmselt mõjus kehale see nii rängalt, päris suur muutus, lisaks hakkasin tarbima toiduaineid, mida pole never ever isegi poeletil vaadanud. Näiteks maapähklivõi, banaan, külmutatud juurviljad, kodujuust, pähklid ja palju muud. Keha läks tasakaalust välja ja ega muud ei olegi.

Kuidas ma sellest olukorrast välja olen tulnud?

Esiteks üritasin ma endale sisendada, et treeningud ja toitumiskava järgimine ei olnud minu mõte. Ma sain need kellegilt teiselt ja ma ei taha sellist elu, minust ei saa kunagi FIT Gerilit sest, et ma ei naudi seda. Vaikselt hakkasin jälle sööma, mida hing ihaldab aga selle protsessi ajal, nägin end 100x tüsedamana. Iga jäätis või iga kartulikrõpsu pakk, tekitas tunde nagu paisuksin. Tundsin nii suuri süümepiinu. See oli nii ränk, pidevad tülid iseendaga. Nägin end nii koledana, olin enda peale nii tige, et mul pole motivatsiooni edasi jätkata, et rikun enda keha ära ja lähen nö paksemaks. Lõpuks ei armastanud ma ennast üldse. Nutsin päris palju ja mõtlesin, et kuidas ma sellest olukorrast nüüd välja tulen sest olin endaga tülis. Arvasin, et nüüd rasvun ja mida iganes veel. Absurdne, naeruväärne.. Nii, et ennem kui alustad selliste muutustega, palun mõtle, mida see võib teha Sinu vaimse tervisega! Üks sõbranna veel ütles mulle, et Gerili see on ohtlik tee, mida käia ja ära palun minu jälgedesse astu( anoreksia). Sa ei tea kunagi, mis Sinu keha ja meelega võib juhtuda sellel teel! Sa võid arvata, et oh teen trenni, saan vormi, olen tervislikum aga reaalsus on hoopis teine! See võib viia depressiooni. Muidugi see akne tekkimine lõua piirkonda, andis ikkagi ka väga suure löögi sest, et mul pole kunagi nii suurt põletikku näos olnud pluss mulle ei meeldi ennast igapäev pahteldada. Naljakas üldse, et selline toitumise muutus, tekitas näkku vistrikke ja punetust. Muidugi see pole vaid sellest, elu üsna stressirohke olnud ning peale kosmeetiku visiiti läks veel hullemaks ( ilmselt oli mingi aine vastu allergia).

Tänaseks võin ma öelda, et olen sellest toitumishäirest ja muust jamast lahti saanud. Näen enda keha jälle ilusana ja saan aru, et see on vale, mida ma endale sisendasin. V.a aknele kalduv näonahk sest, et sellest ma pole tänaseni jagu saanud. Ilmselt pean siiski nahaarsti juurde pöörduma. See on lihtsalt nii jube, vaesed inimesed, kellel on päriselt akne sest ma ei julge väljaski käia või kui käin siis pahteldan ennast, panen päikseprillid ette ja kapuuts pähe. Naersimegi, et ma olen nagu see " kuulsus", kes varjab end avalikkuse eest. Tegelikult ma lihtsalt häbenen enda lõusta ja olen mega ebakindel hetkel. Aga usk on, et ükspäev on mu nägu jälle endine.

Hetkel ma jõusaalis ei käi ja kui tuju tuleb siis teen kodus trenni, käin jooksmas ja kiirkõndi tegemas. Nüüd oli mul trennist kaks nädalat pausi. Ja ma isegi ei tunne süümepiinu, so WHAT? Kui pole tuju siis ei ole. Aga tuleb mainida, et ma olen oma elus niisamagi aktiivne. Autoga sõidan harva ja liigun palju jala. Eile oli mul näiteks 22k samme. See annab mulle võimaluse, süüa erinevaid toite.

Mida ma siis söön üldse?

Hommikusöök on kuskil kell 11. Hommikuks söön enamasti, kas müslit või paar võileiba( juust, kurk, tomat, sink või krabipulga, harva on mul määret leivale). Lõunal ma ei söö, joon vaid enda kohvijooki. Kui aga isu tuleb siis söön kohvijoogi kõrvale tatraküpsiseid, banaani, vahel salatit. Õhtusöök on kusagil 4 paiku. Üldiselt söön, kas riisi või tatart ja kanast valmistatud kastet, mingeid toidukoori ja muud staffi ei kasuta. Pigem kasutan maitseaineid ja teen veega. Mõnipäev söön ka täisteratortillat, vahele lisan lehtsalatit, tomatit, kana, majoneesi(laktoosivaba). Ja selliste suviste ilmadega, söön tihti ka burgerit, hea kiire amps. Õhtuti söön jäätist või kartulikrõpsu, for real, ma ei teagi, kas on mõni õhtu, kus ma ütlen, et STOP ma ei taha kartulikrõpsu või jäätist. Andke ainult ja ma hävitan. Samas ma näiteks ei söö komme, šokolaadi ja muid selliseid tooteid. Ka ei söö kohukesi, pudinguid, jogurtit jnejne. Ehk tegelikult kui nii kirja panna, ma ei söögi eriti midagi ja toitumine pole korrapärane. Aga fuck this shit, minust ei saa kunagi FIT Gerilit. Armastan end täpselt sellisena nagu ma olen. Treening peab olema sinu jaoks justkui HOBI, see ei saa olla kohustus, et ma PEAN tegema. See ei ole õige. Kui Sa tunned, et " jälle ma pean trenni minema" siis see ei ole õige tunne, samamoodi on ka söömisega. Et olla õnnelik, pead Sa nautima toitu, mida tarbid. Vahepeal mul oli veel selline keiss söömisega, et ma ei saanudki süüa sest mu jaoks söömine oli KOHUSTUS. Ma mõtlesin, et jälle ma pean sööma, ma ei taha ja ma ei söönudki lõpuks. Ma proovisin süüa aga iiveldama ajas ning tänu sellele, viskasin ikka väga palju toitu minema. Mõtlesin, et STOP, nii ei saa jätkuda ja kuskil 4 päeva, sõin seda, mida tahtsin. Enamasti siis kiirtoitu, poest ostsin kartulisalatit ja kana, alexelast burgerit, hesburgerist einet, Siriusest pizzat ja sain tagasi rajale. Söömine on taas nauditavam ja nüüd pole söömisega enam probleeme. Magu on küll kokku tõmbunud ja kogused pole enam samad kuid ma vähemalt söön ja ei tunne enam pearingluseid ja halba enesetunnet ja seda stressi. Vaatan end igapäev peeglist ja näen end imelisena.

Aga mida teha kui oled päriselt ülekaalus?

Esiteks pead Sa mõtlema sellele, et kuidas see ülekaal tekkis ning mõtlema sellele, kuidas vähendada ülesöömist ning suurendada aktiivsust. Kui Sa sööd rohkem kui liigud siis on ülekaal kerge tekkima. Usun, et kui istuksin diivanil 24/7 ja sööks samasuguseid toite nagu ma söön siis ka minust võiks saada ülekaaluline. Ülekaal ei ole häbi asi ja ennast tuleks siiski armastada aga kui Sa ei tunne ennast oma kehas enam hästi või tunned, et füüsiliselt on raskem siis alusta algusest. Ära hakka kohe jooksmas käima või ära hakka kohe tatradieeti tegema ja ära hakka end kohe piitsutama. Ole enda vastu aus, vaata üle toitumine, vaata üle liikumine. Elus tohib kõike süüa aga mõõdukates kogustes. Mina soovitan esialgu teha endale eesmärgid, et liigud igapäev mingi kilometraasi, jooksma ma kohe ei soovitaks kui keha pole harjunud. Pigem vaikselt alustada sest ma ei usu, et jooksmine oleks nauditav, füüsiliselt ilmselt väga raske ja ei tekita tunnet, et OH tahaks veel joosta. Söömisega samamoodi, oled harjunud igapäev magustoitu sööma või näksima, alusta vaikselt. Leia alternatiive aga tõesti neid, mis Sulle ka maitseksid. Omast käest tean, et näiteks banaan ei ole jäätisele alternatiiv ja kui proovisin õhtuti juua mingit maitsetut smuutit jäätise asemel siis see ei tekitanud tunnet, et mu vajadused on rahuldatud. Ma tegin nii, et ma ei ostnud koju ja ei saanudki süüa aga no vaimselt olin ikkagi stressis sest nii väga tahtsin. Kui Sul on magusa isu siis leia alternatiiv magusale. Ma ei teagi, grillvorst ei ole alternatiiv jäätisele noh :D Saate aru küll. Leidke mingeid lahendusi aga nii, et Te ise ka õnnelikud oleksite. Mina neid dieete ei usu, juba seetõttu, et Sa pead siis terve elu jälgima kavasid, koguseid jnejne. See on ajutine lahendus aga mitte kogu eluks. Mis saab siis kui Sa enam ei toitu toitumiskava järgi? Inimesi on nii palju erinevaid ja need mõjud on ka ilmselt erinevad aga omast kogemusest ütlen, et Sa kas jäädki trenni tegema ja sööma kava järgi või mida aeg edasi, oled samas vormis peagi tagasi. Ehk siis kui Sa otsustad alustada millegiga, mõtle, kas see on see, mida soovid teha ka edaspidi ja oleksid järjepidev selles? Mina näiteks tean, et ma jään eluks ajaks jalutajaks, matkajaks ja kui tahan, käin ka jooksmas sest jooksmine aitab mind ärevuse puhul. Sama on ka kickpoksiga, see trenn ei ole kohustus ja ma nautisin seda täiel rinnal. Söömisega samamoodi, mitte keegi ei võta minult ära kartulikrõpsu ja jäätise armastust, seega ma ei võitle selle vastu kui see mind õnnelikuks teeb. Elame ju ükskord ja ma ei taha küll surra, teades, et olin terve elu õnnetu sest ajasin taga mingit mõttetut ideaalsust. Selleks, et olla õnnelik, pead tegema iseendaga rahu, pead iseennast armastama, pead iseennast nägema imelisena kui aga pidevalt jageled iseendaga, ennast kritiseerid ja piitsutad, Sa ei ole õnnelik, ära valeta iseendale! Üldse naljakas, et paljud jagavad jõusaali treeningkavasid aga nagu, mida teeb võhivõõras inimene jõusaalis? Isegi mina ei saanud mitte midagi seal aru, nii palju masinaid, kas mu tehnika on üldse õige, kas raskused on õiged jnejne. See ei käi ikka päris nii, et ostan treeningkava ja olen nüüd jõusaalihunt valmis. Ma hakkasin neid masinaid lõpuks ise õppima, vaatasin, mis lihasgruppi treenib jnejne, et mõista, miks ma seda üldse teen. Kokkuvõttes kõik see, mida meile maha müüakse, ei pruugi olla jätkusuutlik vaid ajutine lahendus kuniks langed samasse auku tagasi, kust Sa tulid! ;) Sest loomulikult kui Sa alustad tervisliku toitumisega, teed jõuharjutusi, hakkad jooksmas käima siis keha reageerib aga kui Sa selle kõik ära unustad siis keha reageerib taas!

Vali selline tee, mida mööda tahad jätkusuutlikult käia! Vali parim lahendus iseenda jaoks, et end armastada ja olla enda vastu aus. Ma ei soovi ühelegi vaenlasele ka seda tunnet, mida ma tundsin. Need probleemid pole nalja asi! Enda tervisega mängimine ei ole nalja asi!

Nii, et palun, mõtle ennem kui ostad endale mingeid toitumiskavasid, treeningkavasid, kas see on see, mida Sa päriselt tahad või oled lihtsalt iseendaga tülis ja meeleheitel?

Kui valid viimase siis räägi kellegiga, kes on Su lähedane või räägi kellegiga, kes on täiesti võõras aga tundub usaldusväärne. Rääkimine annab Sulle vastuseid ja keegi oskab Sulle kindlasti ka nõu anda, et mida teha paremini jnejne aga kui on raha mängus siis loomulikult me reklaamime igasugu dieete ja treeningkavasid ja need, kes sellega elukutseliselt tegelevad, need tunduvadki usaldusväärsed ja eeskujuks aga ära palun unusta, see on nende eluviis. Nemad naudivad kogu seda protsessi ja armastavad seda, mida teevad! Aga kas Sina ka tahad olla elukutseline jõusaalihunt ja süüa kogu elu tervislikult? Kui ütled "jah" siis soovin Sulle palju jõudu ja jaksu!

Mina ei taha kumbagi ja jumal tänatud, et sellest lõpuks ka aru sain.

Muust elust ma isegi ei oska väga blogida sest, et armastuses mul ei vea, tööd mul ei ole aga vähemalt mul on maailma ägedamad sõbrad ja pere ning ma ise olen ka päris äge seega.....

okok aga järgmises blogipostituses võin nendel teemadel rohkem peatuda.

Kui tekkis küsimusi sellel teemal( toitumine, treeningud, toitumishäired) siis võta minuga ühendust!

Julge küsida ja olla avameelne!

Viimasel ajal ma suhtlen täiesti võõrastega, isiklikel teemadel ja see on nii vabastav.

Tore on omada mõttekaaslaseid, kellega lihtsalt rääkida ja arutada elulistel teemadel.

Muidugi see, kas sa nende inimeste nõu ka kuulda võtad, on teine asi. Mind isegi aitab pisut sest olen lasknud mõnel inimesel endale liiga teha ja tõmmata enesekindlust alla.

Teiste inimeste nägemus minust ja minu olemusest aga paneb endasse rohkem uskuma.

Need vestlused motiveerivad mind olema parem, avatum ja julgem.

Nii, et julge rääkida oma muredest!