Uus aasta, uus mina?

Kui küsisin emalt, et kuna vana aasta õhtu on, sain vastuseks KOHE VARSTI.

Kas te teete nalja mulle? Kas aasta 2020 hakkabki läbi saama?

Jah, hakkab küll, järelikult tuleb teha lühike kokkuvõtte enda aastast, võtta kõik positiivne kaasa ja negatiivsele uks sulgeda. Jätta maha kõik halb ja keskenduda heale. Uue aasta lubadused jätan nendele rumalukestele, kes usuvad, et uuel aastal, uus mina.

Mida teha need viimased neli päeva?

Ma ütlen ausalt, et kõike seda, mis on veel jäänud tegemata aga soov on ära teha. Ei mõtle mingeid ulmelisi asju, väiksed sammud viivad eesmärgini. Näiteks kõik, mis mul on öelda, ütlen välja. Olen aus ja teen endale nö. puhta lehe, et mul ei oleks negatiivseid emotsioone.

Alustan analüüsist, mis oli hästi ja mis oli halvasti, mis on need õppetunnid, mille ma võtan kaasa ja kas on mõni asi veel tegemata jäänud, mida ma peaksin tegema.

Sel aastal oli mul päris suur võitlus iseenda armastamisega ja inimestega enda ümber. Aasta alguses keskendusin vaid teistele, olin hooliv ja heatahtlik kuid teiste suhtes, mitte iseenda. Kõik millest puudust tundsin, otsisin seda meeleheitlikult. Otsisin endale meeleheitlikult kaaslaseid, kellega aega veeta ( sõbrannad, sõbrad). Armastasin pimesi inimesi, kes mind hävitasid. Uskusin, et ükskord armastavad ka nemad mind tingimusteta aga seda ei juhtunud. Juhtus vaid see, et võitlesin pidevalt nende eest, teadmata, et hävitan sellega iseennast. Ma vaatasin pidevalt sotsiaalmeedias olevaid inimesi, kes jagasid enda õnne, enda õnne läbi piltide. Kõik need ilusad inimesed, perfektsed momendid ja kaadrid ongi vaid moment, milles nad ennast hästi tundsid aga Sa ei tea tegelikult iial, mis temaga toimus enne või peale seda. Kas ta on sama õnnelik kui näib? Ära võrdle ennast teistega, sa hävitad sellega vaid iseennast!

Aasta esimeses pooles hävitasin end korralikult tänu sellele. Võrdlesin pidevalt ennast tuunitud barbiedega, kellel tundus olevat perfektne elu ja perfektne välimus. Ka praegu on hetki, kus olen alustanud võrdlusega, kuid õnneks jõuan kiirelt reaalsusesse tagasi. Tegelikult me ei tea kunagi, kas see inimene on päriselt õnnelik, kas ta on päriselt enda kehas õnnelik, mille kuradi pärast ta tegelikult on lasknud teha endale ilusüste jnejne. Ühesõnaga väike mõtetera siia. Ära iial võrdle end kellegi teisega, ega taha olla keegi teine! Ole hoopis parem versioon iseendast ja kõik imed juhtuvad ka Sinuga! Oska ennast armastada ja näe kui imeline Sa oled. Lõpuks kui armastad iseennast, õpid tundma enda väärtust. Lõpuks jõuavad sinuni inimesed, kes oskavad sind hinnata!

Toon väikse näite ka enda instagrami kontolt:

Panen siia ühe " õnneliku hetke". Mina koos pizzaga, happy wife, happy life eksole...

Kui Sa nüüd seda pilti hoolega jälgid, mu silmi ja naeratust siis see kõik on FEIK! Kaks minut enne seda pilti, nutsin ma hüsteeriliselt. Olin endast täiesti väljas ja mul oli ausõna kama kaks sellest pizzast. Alles peale pildistamist, oli pizza mulle lohutuseks ja rõõmuks.

Seega kõik mida sa näed, ära usu seda! Veel enam ära taha olla keegi teine, selle inimese maailm võib tunduda täiuslik kuid tegelikult on tal kindlasti saladusi, läbielamisi, millest ta kõva häälega ei räägi!

Tänu sellistele mõttevälgatustele olen ma pragu see, kes ma olen.

Aga kuidas ma jõudsin enesearmastuseni?

Aasta teises pooles alustasin eneseanalüüsiga, mis muutis täielikult mu maailmavaadet ja pani mõistma, et ma ei pea olema kellegi jaoks HEA, ma ei pea olema kellegi jaoks PIISAV. Ma ei pea meeleheitlikult kedagi otsima, ka iseenda seltskonnas on tore. Vähemalt ei pea pidevalt võitlema inimestega, kellel sinust siiralt pohhui on. Vabandust sõna pärast aga nii ta on! Mõistsin, et ei ole vaja otsida võimatut vaid kõik head asjad jõuavad ükskord ka minuni. Kõik, mida soovid, on tegelikult käega katsutav, ole lihtsalt avatud, aus ja anna aega. Mõistsin, et lõpuks ei olegi nii hull elada üksi, olla üksi, teha asju üksi. Ma õppisin üksinduse ära ja mul ei ole selle ees enam hirmu. Eneseanalüüs õpetas mulle inimesi filtreerima. Ma ei raiska aega inimestele, kes ei ole minu inimesed.

Mul on palju kergem hingata kui ma ei pea pidevalt püüdlema olla kellegi jaoks parem. Seetõttu olen ma aru saanud, et ma pean tegema kõike iseenda jaoks. Ka nö enda meikimine või enda " üles löömine" peab olema iseenda pärast, mitte teiste pärast. Naistel on ju teada tuntud arusaam sellest, et mida ägedamad/kallimad riided, paksem krohv, seda rohkem sa mehele meeldid. Ja, sul on õigus selles, esmakohtumisel sa ehk meeldidki talle, võibolla meeldid talle veel mõned teised kohtingudki aga kaua sa jaksad olla keegi teine? Ma ei vaevu isegi end suvalistel hetkedel sättima. Loomulikult esimene kohtumine, ei ole suvaline hetk aga see pole ka mingi suur sündmus, et panna kilo krohvi, fancyd riided ja olla keegi teine. Minu kohtingu kaaslane peaks pettuma järgnevad korrad sest igapäevaselt meeldib mulle olla sportlik ja natural. Ma ei viitsi näha vaeva, et igapäev olla parima soengu ja näoga. Mul tuleb sellega isegi üks seiklus meelde. Pidin minema pildistama ja peale pildistamist koheselt esmakohtumisele. Kui pildistamine lõppes, vaatas peeglist vastu täiesti võõras inimene. Ilus inimene aga täiesti võõras. Sel hetkel tundsin kuidas mu enesekindlus kadus. See pole ju mina???? Mäletan, et kui kokku saime, alustasin ma koheselt vabandamist, et mul seda krohvi nii palju näos on. Ma ei kanna igapäevaselt midagi. Ma ei taha, et keegi arvaks, et vot selline ma olengi. Kui ma oleks pidanud järgmine kord sama krohviga minema, oleks pidanud palkama meikari sest et noooooo mul pole kodus nii palju staffigi, rääkimata oskustest. Kuid see selleks, ma olengi natuke imelik selle teema kohapealt sest mulle ei meeldi mehed, kes räägivad kui ilusad need naised on, noh need, kes on läbinud ilusüste, kasutanud botoxit, teevad igapäevaselt endale meigi kihi peale ja siis kirjutavad pildi pealkirjaks: natural look. Samas, kes olen mina, et kritiseerida, mis meestele meeldib või ei meeldi. Mina valin ikkagi mehe, kes hindab mu näolapi loomulikust ja minu naturaalset ilu. Thats it! Aga ärme kaldu teemast nüüd kõrvale.

Mida uus aasta siis veel mulle õpetas või milliseid uusi kogemusi andis?

2020 aasta õpetas mulle eelkõige, kuidas olla parem versioon iseendast, kuidas tõusta kui oled kukkunud. Lõppudelõpuks kõik mu pisarad on ära tasunud. Astun järgnevale aastale vastu tugevamana kui kunagi varem. Oskan ennast hinnata, tean enda väärtust ja ei lase enda säral kustuda. Oskan inimesi enda ümber hinnata ja armastada, noh neid, kes seda loomulikult väärivad. Olen alati olnud tingimusteta armastaja ja see ongi vist kõige raskem. Sest kui sa annad nii palju armastust ja vastu ei saa midagi siis see hävitab sind täielikult. Thankgad, et õppisin inimesi filtreerima. Nüüd saan armastada neid inimesi, kes mind enda ellu päriselt väärivad ja, kes oskavad mind vastu armastada. Iga inimese armastuse keel on erinev, kuid tean, et tunnen õiget keelt kõnelevad inimesed ära ;)

Mida ma uuel aastal teen teisiti enda töövaldkonnas?

Olen aus ja avatud, annan kõva häälega teada, kui miski mulle ei sobi või millegi üle tuleks arutleda. See halbade emotsioonide endasse kogumine, viib lõpuks läbi põlemiseni ja selle tagajärjel ei ole ma enam nii efektiivne, olen maailma peale kuri ja kirun igat võimalikku liigutust, mida valesti tehakse ( minu arvates loomulikult) ja kui ma olen kuri siis minu arvates tehakse kõik valesti. Töövaldkonnas suuri eesmärke ei sea sest aasta teises pooles tekkis mul suur stress tänu sellele. Vahepeal ei ole hea teha suuri eesmärke ja pingutada üle. See ei vii oodatud tulemuseni, oled pettunud ja enda peale vihane. Võtan step by step. Tähtis on lihtsalt minu rahulolu ja kuidas mind organisatsioonis hinnatakse/väärtustatakse. Sotsiaalmeediaga tegelen täpselt samamoodi edasi nagu olen varasemalt tegelenud. Kuna ma olen õppinud ennast teises valguses nägema, olen rahul endaga nii seest kui väljast ja palju kergem on luua sisu. Ma ei pea teesklema, et olen keegi teine. Varasemalt tegin ma nii nagu mult nõutakse, olin see fake bitch, kellel puudus oma arvamus, oma soov ja tahe, tahtsin olla nagu kõik teised. Nüüd müün enda siirust, ausust ja kogemusi. Seega see on palju lihtsam! Ilmselt proovin suhelda enda jälgijatega pisut rohkem ja näidata enda mitmekülgsust.

Kas uuel aastal jätkan toitumiskavade ja treeninguga?

Jah. Kindlasti. Mulle meeldib see, mida ma teen aga mitte 100%. Ma olen valmis mitmekülgsemalt edasi sööma aga ma ei suuda süüa 5x päevas ja ma ei suuda süüa nii suuri koguseid. Lisaks kui ma ei söö piisavaid koguseid ja piisavaid toidukordi, mida toitumiskava ette näeb, jääb mul toitainetest siiski puudu. Hetkel 4 nädalaga olen tundnud, et mu kehas on midagi valesti. Mul on tagasi tulnud nõrkushood ja enesetunne on hoopis teine. Pigem halvem kui oli eelnevalt. Leppisin iseendaga kokku, et söön korralikult õhtust ja hommikust ning vahepalana lõunal ka midagi asjalikku. Ülejäänud toidukorrad ei ole raamides siiski. Tahan söön jäätist, tahan joon coca-colat ja tahan söön kartulikrõpsu. Minuga ei juhtu mitte midagi ja ma ei rasvu. Treeninguga jätkan nii nagu mulle meeldib. 3-4x nädalas on meelepärane. Vaja teen trenni kodus ja olen aktiivse eluviisiga edasi. Jaanuaris on mul paar üllatust ka Teile aga see las jääb saladuseks. 5 jaanuar kuulete sellest!

Õhh nii tore on öelda, et ma olen palju õnnelikum kui olin seda mõned kuud tagasi!

Panen siia väikse pildigalerii ka mõnest toredast hetkest. Neid oli tohutult palju tegelikult ja kuna olen pildistaja siis siia lihtsalt ei mahu kogu pildigalerii.