Tippmodell vs Gerili Narusing

Paljusid endiselt huvitab minu teekond Tippmodellisaatest tänaseni.

Ma pole sellest kõva häälega rääkinud sest mul on kohati erinevad emotsioonid sellele mõeldes.

Tippmodellisaatesse läksin mõjutustega, see ei olnud minu otsus, see oli meie otsus. Minu pere, minu peika ja sõbrad. Naljakas oli see, et me leppisime peikaga kokku, et lähme koos saatesse, reaalsus oli see, et me saime castingult koos edasi aga ta kahjuks ei saanud saates osaleda. Muidu oleks see kogemus olnud hoopis teistsugune. Meie plaan oli teha huumorit, me ei mõelnud, et meist saavad MODELLID. Mõjutuste tulemusena olin ma lõpuks seal saates. Kuu aega olin ma kodust eemal, võõraste inimestega.

Miks oli see teekond nii emotsionaalne, raske ja miks ma käitusin nii nagu ma käitusin?

Nagu pealkiri ütleb siis Tippmodellisaate Gerili vs Gerili Narusing on täiesti erinevad inimesed. 6 aastat on sellest juba möödas ja kõik me kasvame, kõik me õpime ja areneme. Ometi elan ma terve elu Tippmodellisaate Gerili sildiga, see oleks nagu mulle otsaette kirjutatud.

Saatesse minnes olin ma pubekas, kes ei teadnud, kes ma olen, mida ma tahan ja miks ma üldse teen seda, mida ma teen. Saates olin ma emotsionaalne ja ma ei varja, olen ka hetkel emotsionaalne aga ma olen arenenud ja leidnud iseend ning ma ei lase enda emotsioonidega enam mängida, ma hoian ära olukordi, kus tunnen, et mulle võib keegi liiga teha. Samas ma ei karda oma emotsioone näidata!

Tippmodellisaade oli täiesti tõene, see oli päris saade, ilma ettekirjutusteta. Igapäev olid uued väljakutsed. Mina lihtsalt ei pidanud pingele vastu. Olin endast väljas. tundsin, et olen väljapääsmatus olukorras. Iga väljahääletus oli nii pingeline, ma ei suutnud kontrollida oma emotsioone. Pidevalt tahtsin koju aga mind hoiti sees sest ma pakkusin viha, rõõmu, pisaraid, kõike, mida TEIE televaatajad näha tahtsite. Aga see olingi mina, täiesti siiras ja tõene. Mäletan väga hästi, kuidas pingelistes olukordades mu tervis ei pidanud vastu. Pinge oli nii suur, et iga kord oli tunne, et minestan ära. Ma olin manipuleeritav, kergesti ärrituv ja sõjakas. Arvasin, et kõik, mida mulle öeldakse on tõsi. Mul puudus filtreerimisoskus, ma ei osanud eristada musta valgest. Ilmselt oli seal palju sõjakust ka seetõttu, et seal mängis suurt rolli vanuse vahe. Mina olin kogenematu ja eluvõõras aga neiud, kellega ma tol ajal ei klappinud, olid elus juba saanud oma õppetunde ja piisavalt kogemusi, et olla eluküpsemad ja neil oli väljakujunenud enda isiksus, enda iseloom. Samas mõeldes tagantjärele ega ka nemad ei käitunud osades olukordades õieti. Kokkuvõttes ega ma tahtnudki neile meeldida ja nemad mulle. Lisaks kuna olin noor ja rumal siis igasugune kriitika tundus mulle kui maailma lõpp ja igakord kui mulle öeldi, et see on kohutav pilt või see ei sobi, sa ei sobi modelliks, tee järgmine kord paremini siis tundsin end kasutuna nagu ikka noor inimene, kes kriitikat ei talu. Ja parim enesekaitse on ikka rünnak.

Noorena me tegelikult tahtsime vaid tunnustust sest teadmine, et teeme midagi hästi, innustas meid olema paremad ja me ei soovinud, et meid peetakse saamatuteks. Mõtleme ajast tagasi kui olime nii öelda lapseeas ja võtsime esimest korda pliiatsi kätte, kujutage seda vaatepilti, kui annate oma emale joonistuse ja ta hakkab seda kritiseerima. Kui meile oleks keegi öelnud, et kuule, mis asi see on? See peaks olema nüüd Sinu ema näoga inimene või? Siis see oleks ju tee enesehävinguni, kui ma pole kunagi pliiatsit käes hoidnud siis lasteaiakasvatajad ega vanemad ei saa oodata, et ma hakkan ideaalselt oma ema paberile joonistama. Ikka nina oli kõver ja silmad pahupidi. Hea, et üldse jaladki joonistatud said. Miks siis oodati minult 17 aastaselt, et ma oskan oma emotsioone taltsutada ja ma tean täpselt, kuidas kaamera ees olla, mida rääkida tohib, mida on õige teha ja mida mitte? Miks mult oodati, et ma olen perfektne? Mulle polnud õpetatud, kuidas sellistes olukordadega käituda. Ma tulin Karksi-Nuiast, kust mind kiusati ja mu peres sisendati mulle igakord, et VÕITLE VASTU, ÜTLE VASTU VÕI ET ÄRA TEE VÄLJA! Aga seda ma ju tegin, võitlesin vastu, õigustasin ennast, proovisin emotsioone alla suruda aga kaua sa ikka jõuad koormat kanda. Mina ei jõudnud ja igahetk, mil oli pingeline hetk, lasin oma emotsioonidel väljuda enda kehast. See olengi lihtsalt mina, tavaline inimene nagu me kõik.

Mäletan, kuidas avaldasin Karksi-Nuia kohta suurt viha, ma ei tahtnud sinna kuuluda. See oli mu jaoks maakoht õelate inimestega. Senimaani võin ma väita, et seal oligi õelust palju! Igas maakohas on neid kiuslikke lapsi, kes teistele jalaga perse annavad, selle eest, et nad tahavad erineda või erinevadki. Ühiskond survestab pidevalt olema parem, pidev võitlus olla keegi teine, panebki meid uskuma, et see on ainuõige otsus. Me tahame meeldida aga ei mõtle kunagi, miks meil seda vaja on.

Arvan, et siin kohal ongi ära öeldud, miks ma olin selline nagu ma olin tol hetkel. Detailsemaks ma ei hakka minema sest sellest jääkski kirjutama. Kokkuvõttes oli seal sõprust, viha, pettumust ja pisaraid nagu ikka ühes realityshows. Mulle inimestena meeldisid Hristina, Hendrik, Mona ning nad figureerivad tänaseni minu elus. Nad olid rahulikud, südamlikud inimesed ning neilt oli midagi õppida. Öeldakse, et vastandid tõmbuvad, ju nii oli ka saates. Mina olin see crazym pool ja nemad siis pigem rahulikumad ja tõid mu maapeale.

Kuidas see saade aga mõjutas minu edasist elu?

Peale saadet, ma tundsin esialgu powerit, et olen nüüd Tegija, see ülbe pubekas, et olen nüüd midagi hullult erilist teinud. Aga üsna kiirelt sain aru, et sisimas olen ma õnnetu. Sain vihaseid pilke, minu üle naerdi, halvustati ja palju muud. Peale seiklusi kogunisti ähvardati mu pere ja mind. Kogu see viha inimestelt minu suunas oli kirjeldamatu. Samas oli mind koolikiusamine ettevalmistanud võitluseks. Näiteks kutsuti mind väiksena "mouse" või hiirenäoks. Senimaani on mul kompleksid end näoga ja senimaani on inimesi, kes ütlevad, et ma olen KOLE naisterahvas oma silmade ja näo pärast.

Peale saadet hakkasin leidma teed iseendani, väikeste sammudega kuid tänaseks on iga väike samm mänginud rolli minu elu ja iseloomu kujunemisel.

Sain koostööpakkumisi modellinduses, käisin isegi Milanos. No vau tõesti!

Olin Itaalias kuskil alla nädala sest, et fotograaf osutus perverdiks. Ma pole seda kellegile rääkinud, kuid siin see on, avameelselt ja ausalt. Ta palus enamasti pilte teha nii, et mu intiimsed kehaosad oleksid nähtavad. Ma ei julgenud kellegile rääkida, mida ta mul teha palus ja ma tundsin häbi, kuid sain üsna kiirelt aru, et ma ei saagi abi kui ma ei räägi. Pisarateni häbis, võtsin end kokku. See fotograaf suutis mind ära kasutada nii palju, et pornograafilisi pilte sai ta tehtud aga nothing more sest ma panin kiirelt jooksu sealt korterist. Ja seda ma mõtlesingi, et miks sellel tüdrukul, kes seal korteris oli, olid nii fancyd ja uhked diasaineri rõivad ja, kus ta kogu aeg öösiti käis. See ongi siis meie modellimaailm inimesed!

Ma mäletan seda seiklust üsna häguselt aga minu teada ta mind ise ei näperdanud, lihtsalt palus teha pornograafilisi pilte. Lisan siia kaks pilti sellest HAIGEST FOTOSESSIOONIST, ma olin siis ilmselt 18 aastane. Täiskasvanuks saanud aga vanusel ja täiskasvanuks saamisel on siiski erinev vahe. Ma olin alles laps. Aga see teine pilt siis näitab, milline laps ma olin! Täielik täiskasvanud eksju.

Ja ma ei läinud politseisse kuna ta vist maksis midagi meile ja kustutasin kõik pildid ära. Ega ma mäleta ka nii detailselt. Olen suutnud unustada! :)

Peale selle hirmsa seikluse, oli mul siiski veel soov olla MODELL. Tegin ja katsetasin siin Eestis neid koostöid ja siis sain aru, et no way, ajaraiskamine. Minust modelli ei saa, mul on liiga palju iseloomu, et olla kellegi riidepuu.

Modelliks olemine aga tutvustas mulle ka reklaamindust ning hakkasingi tegema erinevaid koostöid reklaamüritustel ja tooteesitlejana. Nüüdseks olen sellega tegelnud 5 aastat ja tegelen siiani.

Instagramis oli mul peale saadet kuskil 10 500 jälgijat ja sain hakata ka seal nö. karjääri ja koostöid tegema.

Miks siis ikkagi Tippmodellisaade oli mulle kasulik:

1) Ma sain instagramis jälgijaid ja hakkasin väikeste sammudega tegema koostöid. Teenisin tol ajal healjuhul 5€ postituse eest või sain ühe pildi eest ripsmeduši, tänaseks võin öelda, et mul on kujunenud välja oma jälgijaskond ja koostööpartnerid, jah tõesti vahepeal olin iseenda otsingutel ja instagramiga sain vähem tegeleda ja seetõttu oman nüüd vaid 9 000 jälgijat kuid asi seegi! Vähemalt olen rahul enda feediga, otse ja ausalt Gerili Narusingist

2) Ma leidsin tee reklaamindusse ja sain aru, et armastan müügitööd ja turundust. Läksin peale gümnaasiumit kohe müügiesindust õppima sest see pakkus mulle huvi. Tänaseks olen läbinud ka kõrgkooli ja omandasin teadmisi müügijuhi, turundusjuhi ja ostujuhi ametikohtadest. Täpsemalt siis õppisin kaubandusökonoomikat ja sain rakenduskõrghariduse

3) Ma olen tugev naine, ma olen läbinud sõdu ja võitlusi. Olen kannatanud ja olen võitnud. Ma armastan end tänaseks sellisena nagu ma olen. Tänaseni kuulen ma enda kohta ebameeldivaid kommentaare, kuidas ma olen enesekeskne, ülbe või koleda näoga, kole naine ja palju muud. Ma ei tea, miks inimesed seda teevad ja ega kõike saagi kontrollida, et olla parem, tuleb alustada iseendast. Peamine on see, et ma olen tagasi saanud enesekindluse ja usu iseendasse. Pidevalt kartsin, mida minust arvatakse, kartsin neid pilke tänaval, kartsin inimesi ja nende emotsioone, mõtlemata, et miks ma seda kardan, miks ma kardan võõraid inimesi, kes mulle mitte midagi ei tähenda?!

Kokkuvõttes aitäh tippmodellisaade, et kujundasid noorest plikatirtsust naise, kes on tugev, enesekindel ja teab, mida ta oma elus tahab!

See pilt näitab kui FEIK võib olla maailm:

17 aastase tippmodellisaate Gerili eriti seksikas fotosessioon.

Kui valesti see juba kõlab.

Tänapäeva ühiskonnas ilmselt enam mitte.

Järgmises blogipostituses räägin ma rohkem iseenda enesearengust, kuidas on elu ilma FILTRITA. Mulle meeldib seda nii kutsuda!

Päikest Teile!