Suhted ja lapsepõlv, mis neid küll ühendada võiks?

Tänases enesearmastuse challenges mõistsin, et suhted ja lapsepõlv käivad käsi-käes. Pidime lahendama üheksa leheküljelise harjutuse, kus analüüsisime enda lapsepõlve ja kogetud tundeid ja emotsioone. Seejärel pidin mõtlema, kuidas see võiks meie suhteid mõjutada.....

Noh ega ma suurt pettuma ei pidanud, senimaani mõtlen enda analüüsi tulemuse üle, kas tõesti???

Kui ma pean enda lapsepõlve meenutama siis suurt ma midagi ei mäleta. Täiesti tühjus. Mäletan mingeid emotsioone ja olukordi kuid ka see on väga ebamäärane ja ebaselge. Seega pikalt ma sellel peatuda ei saa, küll aga tean, milliseid emotsioone ma olen endaga kaasa toonud. Lisan siia sellise armsa pildigalerii ka enda lapsepõlvest.

Aga milline oli siis minu lapsepõlv?

Tahaks öelda, et olin happy ja mul oli tore armas pere aga noup, nii see kahjuks ei läinud. Minu lapsepõlve kirjeldavad järgnevad märksõnad:

- hirm

- närvilisus

- alandlikkus

- manipulatsioon

- süüdistamine

- karistamine

- meeleolu kõikumised

- käsutamine

- selgitamine

- seiklused

- huumor

- lahkus

- abivalmidus

- kaitsmine

Kokkuvõttes oli mul kasuisa, päris isa, ema ja õde, kelle vahel oli palju draamat, sõda, pisaraid, rõõmu ja killuke ikka armastust ka. Olen alateadlikult toonud need samad märksõnad/ omadussõnad ka enda ellu. Eriti palju olen tundnud hirmu, närvilisust, manipuleerimist, süüdistamist, meeleolu kõikumisi, selgitamist ja kaitsmist.

Harjutuse tulemus üllatas mind meeldivalt, ma sain teada, miks ma olen enda kaaslase valikul eksinud või miks pidevalt tundub, et ma teen valesid valikuid.

Analüüsi tulemusena, sain ma teada, et proovin leida partnerit, kes on: süüdistav, karistav, manipuleeriv, alandlik, äkiline, omakasupüüdlik, käskiv, meeleolu kõikumistega ja hirmutav. Imelik eks, kes otsiks sellist kaaslast endale aga mulle kuskil alateadvuses meeldivad sellised inimesed või vähemalt tõmbab selliste inimeste poole. Seetõttu ilmselt päriselt "head" mehed on mu huvialast väljas ja ma ei saagi ju õnne leida kui ma selliseid inimesi ligitõmbavaks pean. Ega vist ilma asjata öelda, et naised otsivad endale elukaaslaseks isa sarnast. See vend polnud küll mu isa aga siiski temaga ma elasin koos 14 aastat.

Mõeldes siis minu viimane " kohtingukaaslane" või " deit" oli küll vägagi manipuleeriv, saladuslik, natuke hirmutav, äkiline aga kuradi ligitõmbav. Thangad, et ta OLI, mitte ei OLE.

Edasi sain harjutuses selgust sellele, et üks asi on see, keda ma ligi tõmban, kuid teine asi on see, mida ma tegelikult otsin. Ma otsin; lahkust, selgitusi( pigem siis avameelsust ja enda selgitamist), armastust, kaitset, seiklusi, abivalmidust ja nalja( rõõmu, huumorit). Need kõik on seotud mu lapsepõlvega, et Teile need vastused imelikud ei tunduks. Tundsin lapsepõlves rõõmu just nendest asjadest. Olin siis õnnelik kui sain minna seiklema ja mulle tundus, et me oleme " õnnelikud". Hiljem muidugi pidin taaskord pettuma kui mustad pilved pea kohale jõudsid. Olin õnnelik just siis kui tundsin armastust inimeste vahel, seda õiget armastust, kus ei ole viha, halvustamist, kamandamist, karjumist, vägivalda, pisaraid.

Edasi sain teada, et suhtes tahan ma olla õnnelikus perekonnas, kus on päris inimesed ehk siis ma tahan, et mu suhe oleks jätkusuutlik ja kui peaksingi päriselt lapse saama siis ma saaksin talle pakkuda " päris" perekonda, kus on ema ja isa, mitte ema ja kasuisa ja siis võibolla veel kuskilt tuleb kolmas isa sest, et suhe läks jälle PEKKI. Lapsel võiks olla ema ja isa aga loomulikult see on üsna karm tõde, et inimesed peavad laiali minema ka siis kui neil on ühised lapsed. Kannatada ei ole mõtet!

Või siis äkki ei tuleks teha neid lapsi, kui sa pole enda elukaaslases vähemalt 80% kindel? Aga kes olen mina, et siin halvustada.

Edasi sain ma teada, et suhtes tahan olla armastatud ja turvalises keskkonnas ehk siis ma ei tundnud end lapsepõlves kuigi turvalisena. Ma tahan saada piisavalt tähelepanu, armastust, mõistmist ja kuulamist. Eriti kuulamist ja seejärel, et mind mõistetakse. Lapsepõlves oli pigem asjad vastupidi, mind ei kuulatud ja seetõttu võibolla ka ei mõistetud. Hästi palju oli olukordi, kus asjad olid mulle vastumeelsed aga pidin neid tegema. Siin kohal ma ei räägi toa koristamisest või sellistest basic asjadest, mis pubekatele vastumeelsed on vaid ikka päris asjadest, mis oli seotud pigem vaimse poolega. Minuga manipuleeriti, tekitati segadust ja ma ei olnud kunagi kindel, seetõttu ilmselt puudub mul ka enesekindlus. Ma ei julgenud enda seisukohta selgitada ja vaikimine oli alati parim lahendus või siis valetamine.

Ennast võin lapsepõlves kirjeldada: närvilise, äkilise ja tormilisena. Lõpuks olin isegi pigem kiuslik sest teadsin, et niikuinii pole vahet, mida ma teen, pahandada saan ikka. Hirmud jäid kuid iseloom kasvas, eks mul oli ju eeskuju kodus. Minu jaoks hakkaski teiste peale karjumine olema fine, teiste mõnitamine ja kiusamine oli fine, teistele valetamine oli fine, vägivald oli fine. Ja siis tuli alkohol, poisid ja pidu....siuke tavaline värk. Õnneks, jumal tänatud, et minu seksuaalsuse avastamine jäi siiski hilisemasse aega, muidu oleksin ehk mõne tite emagi. Sellele pigem ei tahaks mõelda, ju mul oli ikkagi mingisugune eneseväärikus kuskil või siis nii räiged vanemad kodus, et see oli viimane asi, mida ma julgeksin neile öelda...

Aga see selleks, analüüsis oli veelgi etappe kuid ma lähen viimase etapi juurde, mis mind tõsiselt üllatas ja neid vastuseid ma olen valmis ka analüüsima.

Viimases etapis sain ma teada, miks ma ei lase endal seda saada, mida ma päriselt soovin. Ma ei lase endal seda saada, olles liiga ettevaatlik, otsides pidevalt turvatunnet. Ma ei tea kui palju te olete kohanud inimesi, kes igas asjas Teie arvamust küsivad, tahavad saada pidevalt kinnitust, kas Te ikka armastate teda ja kas Teil on ikka õiged motiivid ja palju muud sellist. Ma olen just see nõme inimene, kes otsib pidevalt turvatunnet ja kinnitust, et mind armastatakse päriselt. Otsin kinnitust läbi komplimentide ja heade sõnade, et siis saada enesekindlust juurde. Otsin kinnitust ja armastust läbi üllatuste ja kinkide sest lapsepõlves kui me läksime kodust välja, tundus, et me olemegi happy famiilia ja kinkide, üllatuste tegemise ajal tundsin samuti seda tunnet, et vau kõik ongi ju mu perega hästi võiiii siis jõuame koju ja vaatame, kuidas maailm jälle kokku variseb.

Ma ei lase endal head suhet saada/kogeda läbi valetamise ja põgenemise sest ma arvan, et mind ei mõisteta, minu mõtteid ja tundeid ei mõisteta. Jah mul on päris tihti nii, et õpin uut inimest tundma, võibolla oleme me juba seal maal, kus me saame aru, et vastastikune huvi on olemas ja siis ma kaon. Pigem hästi kiiresti kaon sest, et siis tekib mul hirm, et ta niikuinii ei mõista mind, ta niikuinii ei aksepteeri mind, ta ei mõista minu hirme ja minu tundeid, ühesõnaga ma kardan. Ma kardan tohutult palju, mu mõistus hakkab tootma mingeid õudusfilme, samas komöödiaid ja armastusfilme. Olen nagu psycho sel hetkel kui ma võitlen hea ja halva vahel, üldjuhul võidavad ikkagist õudusfilmid ja ma astun välja sellest inimsuhtest, hea on ju põgeneda siis kui päris tundeid ei ole veel tekkinud aga samas sa juba tead, et nad oleksid varsti tekkinud. Ma ei lase endal seda saada sest kardan, et pean tegema seda, mida minult oodatakse, vastasel juhul mind ei armastata, minust ei hoolita ja minu üle naerdakse. Ehk siis kui ma pole ootuspärane siis ma kardan, et mind jäetakse maha. Lihtsam on teha nii nagu teised tahavad ja olla õnnetu. Sellest on mul tulnud ka see, et ma ei väljenda end suhtes olles. Ma hoian pigem kõik emotsioonid, tunded endale sest, et ma ei oska ennast väljendada. Kardan eksida, kardan seda reaktsiooni, mis sealt tuleb siis kui ma ütlen midagi valesti. Ma pole näiteks enda tunnete väljendamises üldse hea ja tihtipeale panen inimesi kahtluse alla, kas ma päriselt üldse hoolin või armastan kui seda väidan. Eelmises suhtes oli seda päris palju, kus ma tahtsin nii väga öelda, mida ma päriselt tunnen, kuid ma ei julgenud, ma seisin selle inimese ees ja vaikisin. Mu aju lakkas töötamast kui mult küsiti, miks sa mind armastad... ma tardusin täielikult. Aga ma ju armastasin, miks ma siis ei julgenud end ka väljendada. Nii ta paraku on ja vaikimine on mu arust alati olnud päris hea lahendus, et siis ma ei saa eksida, samas tean, et vaikimisega tulevad uued reaktsioonid ja lapsepõlves olid need tihtipeale halvad reaktsioonid: viha, karjumine, selgituste nõudmine jne. Mõeldes nendele asjadele siis naljakas fakt on seegi, et kui ma pean " luba " küsima või enda mõtte läbi suruma, lähen hästi alandlikult inimese juurde, teen sellise pigem " totakalt nunnu" näo pähe ja siis ütlen.,.hästi aeglaselt ja vaikselt, mida ma parasjagu soovin/tahan. Aga see hirm kui pean seda tegema, oi jumal. Ma nagu hakkaks enda surma otsusele alla kirjutama. Ehk siis täna ma sain teada, et kõik need hirmud, mis mul suhete ja inimeste ees on, on tulnud lapsepõlvest. Kuidas seda välja juurida, sellega ma pean hakkama nüüd tegelema. Ilmselt taaskord hästi suur protsess kuid võibolla ongi hea kui inimene, kes minu ellu tuleb, teab, et vahel kui ma vaikin, vahel kui ma põgenen, vahel kui ma tühja kohapealt nutma hakkan, vahel kui ma otsin liigselt turvatunnet, vahel kui ma ei oska end väljendada siis tegelikult ma hoolin aga ma lihtsalt alles õpin enda hirme ületama. Tundub, et sellised hirmud/kartused on palju hullemad kui kõrguse kartus. Mine vaid paar korda mäe tippu ja võibolla oled selle ületanud aga vaimsel tasandil olevate hirmudega, peame me silmitsi seisma võibolla aastaid või aastakümneid ja siis ei oska ka ennast aidata. Proovi siis oma tuleviku elukaaslasele selgeks teha, et ma olengi selline, noh selline hästi katkine inimene...ja ärge tulge väitma, et keegi saab mind terveks teha, et tuled ja armastad mind ja kõik on hästi. Ma ei usu seda sest, et kui ma ei ole leidnud iseendas rahu, tasakaalu ja armastust, ei saa ma pakkuda seda ka kellegile teisele!

Siin on asjakohased kolm sellist mõtet:

1) mõni süda leiab alati tee südametute juurde

2) selleks, et olla ideaalne ei pea olema imeilus, hoopis kõikide oma vigadega oled sa mu jaoks täiuslik

3) sa ütled, et oled katki aga see ei loe sest mina armastan sind tükkhaaval

Kokkuvõttes aitäh Katre, et lubasid mul minna tagasi minevikku ja andsid mul võimaluse mõista, millised on minu armastuse saladused, miks olen ma just selline armastaja nagu ma olen....

Kedagi paelus see challenge ülessanne siis anna märku!

Minu jaoks on see üllatuslik kuid TÕDE!