shut the f*ck up, see siin ei ole hala vaid päris elu!
Ma olen nüüd tagasi!
Tavaliselt inimesed tahavad liialdada, et paljud kirjutasid aga ma ütlen, et vähesed kirjutasid, et mu koduleht on maas aga tänud Teile, et hoolite ja käite aegajalt piilumas!
Ma tegelikult teadsin seda ja ei suutnud otsustada, kas jätkata või ei sest see siin on kõik TASULINE ja tahab raha saada!
Aga ma viimasel ajal ei taha kellegile raha anda, olen kitsi ja kade!
Ei oska isegi kuskil alustada aga ikka sellest, mis mu hingel on ja see siin ei ole HALA vaid päris elu mu kallid!
Ma olen praegu väga maas, ütleks, et täitsa knockoutis ning enda lohutuseks võin öelda, et mul pole enam kuhugi kukkuda vaid tõusta! Ma tean vaid seda, et mõne jaoks on minu negatiivsus, mõttetu hala ja teiste jaoks on see pigem " WOW, you can do it ja aitäh, et räägid".
Ma ise arvan, et ma tahan ja ma kirjutan!
Luban enda ilusast fassaadist kaugemale näha. Et kõik kadedad naised, teaks, et mul halvasti läheb ja saaksid käsi plaksutada ja teised toredad inimesed, midagi kõrva taha panna või lihtsalt uudishimust lugeda.
Meil kõigil on mingi fassaad, millest teised läbi ei näe. Nii palju on erinevaid lugusid influencerite ideaal eludest aga keegi ei tea, mis on suletud uste taga! Täna kuulsin ühest naisest, kes esitleb oma suhet kui kõige perfektsemat, kiidab oma meest storydes, kes teda in real life petab ja asi läheb huvitavaks, see naine petab oma meest ka. Äkki neil üldse vaba suhe ja samas, kes olen mina, et kritiseerida, äkki nad on kokkuleppe teinud, et teeme pausi ja sebime teisi inimesi ka ja see ongi nende jaoks ideaalsuhe! Aga ma ei saa väga aru, milleks eputada millegiga, mis pole päris. Aga ma olen naine ja saan aru, et see võib olla ka puhas klatš. Ja ma olen igasugu klatši veel kuulnud, naistele ju meeldib klatšimine aga ma mees energias ( räägin hiljem) ja mind see väga palju ei mõjuta, noogutan ja filtreerin tähtsama välja.
Aga tagasi päris teema juurde:
Kuulasin ühte podcasti ka, kus naised rääkisid, et las me elame võltsmaailmas ja see on okei, näidata ennast kõige paremast nurgast, kõige ilusamana. Ja las kõik teised ka arvavad, et me oleme perfektsed ja kõik on ilus, kena, kaunis! Mina sellega üldse ei nõustu ja ma olen oma arvamust ka kõva häälega väljendanud! Okei, sa valetad teistele aga sa valetad ju iseendale ka!? Paljud mehed on ka sõna võtnud, noh need tinderdajad näiteks. Naise pilt on tehtud profiilis, otse vaates eks, pole ei keha ega midagi näha aga mega ilus nägu ( pahteldatud). Lähevad siis deidile ja tuleb hoopis teine inimene nendega kohtuma ( mitte just siis nende maitse). Nii, see naine pettis iseend ja ka teist osapoolt, aga mille jaoks? Pettumus mõlemale ja ajaraiskamine.. Mul pole õrna aimugi, mida mehed tinderist otsivad ja mida naised tinderist otsivad, aga me ei taha ju petetud saada sotsiaalmeedia poolt, pilt on üks aga in real life hoopis teine..
Ma valetasin ka päris kaua endale ja olen läbi teinud igasugu enesearmastuse challengesid ja siis olen teinud igasugu treeningkavasid/toitumiskavasid ja proovinud iseennast leida, pigem läbi teiste surve. Et aa, see naine on nii mega ilus ja rahul endaga, proovin ka, äkki olen ka siis lõpuks selline või, et oo nii ilus fit naine, tahan ka, proovin ka, äkki siis meeldin rohkem. Hallo, kellele sa rohkem meeldida tahad? Minu arust hästi oluline on olla rahul oma kehaga, oma sisemaailmaga ja ennast armastada. Nii ei peta me ennast ja ka teisi. Me võime saada tunnustust ja komplimente aga kokkuvõttes peame me siiski endaga ise rahul olema.
Mul selle instagramiga on üldse väga räige teema olnud. Mingiaeg ma kartsin tohutult, et omaigaad, kui ma selle pildi postitan siis:
Kas see ikka meeldib teistele ka?
Ma sain nii vähe like, kustutan ruttu ära
Miks keegi ei kommenteeri, äkki pole piisavalt hea?
Miks ei reageerita mu storyle, kas nad polegi minuga ühel arvamusel?
Miks nad reageerivad ja pritsivad mind jamaga üle, äkki poleks ikka pidanud postitama, võtan ruttu maha!
Aga tol ajal ma ei mõelnud, et ma kulutan oma energiat teistele ja teiste rahuolule ja jätsin enda üldse tahaplaanile, et mida mina tahan ja mis mulle meeldib. Ainuke mõte oli, et MIDA NEMAD MINUST TAHAVAD/ARVAVAD!
Tänaseks olen ma siin, kus mul on nii suva, palju like ma saan, kes mind kommenteerib ja, kes mida, minust arvab. Mind ajab isegi närvi vahepeal need story reageeringud: " ma arvan, et sa oled valel teel", tahaks öelda, et " ma arvan, et sa ole üldse vait ja vaata, et ise õigel teel oled". Aga ma olen nunnu Gerili, kes nõustub ju kõigega, mis öeldakse. Nii ma siis noogutan ja ütlen, et see on sinu arvamus ja ma aksepteerin seda ( ma alles harjutan, ütlema, ei, seal kus seda vaja).
Lubasin endale, et ma hakkan eirama ka võõraste inimeste kirju instagramis, kui see just ei tundu olevat sümpaatne inimene, kellega ma tahaksin arvamusi ja mõtteid jagada. Tegelikult see võõraste inimestega chattimine ei vii meid kuhugi, investeerime lihtsalt oma aega, et keegi teisel pool ekraani, ennast hästi tunneks. Pean õppima rohkem " ei" ütlema ja iseenda peale mõtlema. Lisaks olen iseendaga rahu teinud. Ma ei meigi enam, ma ausalt ei viitsi ja mind vapsje ei koti kui sulle ei meeldi mu ümar näoke, pisikesed silmad ja aegajalt sinised kottis silmad. Thats me nagu.. Ja need mehed, kes ütlevad, et naine kanna meiki, pane ilusad riided selga, käi ilusalongis, tee botoxit huultesse ja blabla. Need mehed pole minu teema! Ma ei saa väita, et ma aegajalt juuksuris ei käi või, et mul nt. kunstripsmeid peal ei ole aga ma tean, et saan varsti kunstripsmetest ka lahti..
Ma võin öelda, et meigi kandmine on minevik, tähendab, ma ei tee seda ise enam, kui aga on pildistamine fotograafi juures siis ikka kannan. See natuke teine teema ja mulle meeldib kui profimeikar mind aegajalt ilusaks teeb ja saan mõne kleidi selga panna. Ma olen hakanud endale ka ilma meigita meeldima, mida rohkem praktiseerin ja end vaatan, seda ilusamaks ma lähen. Ja need, kes arvavad, et ma pole nende tüüpi siis japs, uks on seal, ma ei tahagi Sulle meeldida!
Minu arust ühiskond ja sotsiaalmeedia survestavad nii megalt, kuidas peaksid riides käima, kuidas peaksid meikima, kuidas peaksid elama jnejne. Osad naised meigivad sest nad tahavad, osad sest neil puudub enesekindlus ja osad ei tea ise ka, miks nad seda teevad!
Jah, aegajalt kipun ka mina ennast teistega võrdlema. Või kui mul see nö. deit life käis siis mõtlesin, et ohmaigaad ma ei suuda elu sees konkurentsis püsida, ilma küünte, meigi ja muuta! Nüüd mõtlen, et kurat, ma ei pea kellegiga konkureerima. See olen mina, oma siniste silma alustega ja pisikese ümara näokesega. Ma olen nii sündinud ja nii ma suren, mu arust on see vanemate solvamine, et ou nii koleda lapse tegitegi või? EI ma olen ilus ja minu emme ja issi on ilusad! ( süda).
Ma teen enda üle pigem praegu nalja, et ma olen lihtsalt mees energias. Kokkamine, meikimine ja muu naiste teema, pole mulle! Ei viitsi ma küüsi lakkida, soengut teha, ilusalongides käia, meikida jnejne. Söögi tegemine on ka selline MÖHHHH, kas ma pean või? Vahepeal lükkan mõne pelmeeni pannile ja teen näo, et näe olen naine ja kokkan!
Ja üldse ilma naljata, ma vahepeal mõtlesin, et võtan lisatöö, et saaksin kiiremini papi kokku lükata ja kui mul antaks valida, kas ma lähen näiteks klienditeenindajaks, koristajaks või ehitusele abitööliseks siis no shit, et ehitusele. Mu arust oli seal ehitusel nii mõnna sisetöid teha.
Ma ilmselt oskan paremini, hoida käes pahtlilabidat kui meigipintslit! Ma üldse võin öelda, et olen terve elu meestega paremini läbi saanud. Kui teised tegid tüdrukute staffi siis ma mängisin poistega liivakastis autodega, mingi jalkamäng oli ka: neliruutu ja palju muud põnevat. Tean, et mu Merida ratas oli terve lapsepõlv " BMW". Drifti kunn küll minust ei saanud ja seda ma kardan kui mehed teevad aga never say never, eelmine talv rallirajal ATV-ga oli päris kõva!
Ja kogu selle sotsiaalmeediaga on praegu eriti kriis sest meil on rohkem aega scrollida ja kadestada! Praegu on veel jõuluperiood ka, kus paljud tunnevad suuremat üksindust ja hakkavad endale kõige jubedamaid lugusid rääkima. Nii ka mina! Vahepeal küsin endalt, et kuidas teised ära handlevad selle olukorra. Noh just need, kes näiteks töötavad kodus, elavad üksi ja pole vaktsineeritud ka. Üksindus ajab mu hulluks, nagu päriselt. Inimesed ei ole loodud üksi eksisteerima, meil on suhtlemisvajadus, lähedusvajadus, tähelepanuvajadus ja palju muud..
Ma isegi ei tea, mis mind selle olukorra juures kõige rohkem häirib, ilmselt tegevusetus kuigi ma võiksin ju lõpuks oma e-poe luua ja riietega mässata. Aga kui puudub motivatsioon siis on ka suht kurb!
Kuidas siis leida enda jaoks see kesktee, olla õnnelik ja rahulolev, vot see on müsteerium, mida ma pean lahendama hakkama. Esimese asjana, küsin ma pigem endalt, kes ma olen, mida ma tahan, milline võiks olla mu tulevik jnejne. Enne kui ma ei saa neile küsimustele vastuseid, ei saa ma ka midagi otsustada, et kuidas edasi. Olen palju analüüsinud oma suhteid, iseenda käitumist, iseenda armastamist jnejne. Tunnen, et olen palju vigu teinud, palju ülereageerinud ja palju haiget teinud aga see on minevik, vähemalt ma mõistan seda ja tean, et tulevik on vaid minu kätes. Palju on aidanud mind ka raamat: Ülitundlik inimene - Apollo
Tänu sellele raamatule mõistsin, et ma tunnetan maailma tundlikumalt kui teised. Mind on kergem endast välja viia, minuga on kergem manipuleerida, mulle on kergem haiget teha jne. Et ma tunnetan olukordi palju võimsamana kui mõni teine. Näiteks nutmine, ma nutan siis kui keegi teine nutab, ma nutan kui on kurb film, ma nutan kui olen õnnelik..väike piripill. Ka tülid on minuga kergemad tulema sest, et ma olen ülitundlik. Ma olen väga analüütiline, kahtlustav ja ei usalda. Kui saan uute inimestega kokku siis iga nende valesti öeldud lause, ma tunnetan seda poole võimsamana ja tekib kohe blokk, et ou see küll minu inimene ei ole. Aga samas ma ei küsi täpsustavaid küsimusi ka, et mida sa siis sellega nüüd mõtlesid. Annan vähe inimestele võimalusi, ei suuda mööda vaadata nende vigadest kuigi olen ise ju ka oma kiiksude ja vigadega. Kui ma siin kohtingutel käisin, ammu ammu siis sõbranna alati targutas, et noh selle vea saad sa kohe parandada ( riided) või, et selle saad sa ümber õpetada. No kurat, kas ma võtan poja või mehe? Ma ei taha kedagi õpetada. Ma tahan inimest armastada nii nagu ta on. Ega ma ju ise ingel pole, et hõljun oma perfektses mullis ja kõik jumaldavad mind.
Oeh, ma võiksingi sellest rääkima jääda aga kokkuvõttes see blogi postitus oli siuke random ja teatke, et kui sul on probleem, murdepunkt, ei tea kuhu edasi siis sa oled selles ÜKSI! Tihti patsutavad inimesed õlale ja ütlevad, et sa pole üksi, me oleme sinuga aga nagu wtf, ei ole ju? Sa oled üksi! Keegi ei saa sinu eest hakata tervislikumalt toituma, keegi ei tule Sinu eest halvast suhtest välja, keegi ei pane sinu eest lahkumisavaldust lauale jnejne. Sa pead ise kõike läbi elama ja tunnetama, mis on sinu jaoks õige! Sa võid toetuda küll lähedastele ja küsida nõu, võtta sealt olulisim ja teha vajalikud otsused aga kui sa oled mõjutatav, võid lähedaste nõu liiga palju omaks võtta ja teha ikka valesid samme. Ja kui oledki täitsa messed up, siis võta aeg maha, nagu mina praegu.. Ma käin üksi jalutamas, õgin jumala suvalt endale manti sisse, konutan pleedi sees ja proovin endast aru saada. Sest mu ümber on nii palju kära ja ma ei taha vastu võtta otsuseid sest keegi arvas nii. Keegi ei ela minu elu ja keegi ei tunne, mida mina tunnen.
Mis võibolla aitab kaasa ( mind aitab). Esita endale küsimusi ja pane kõik kirja. Näiteks: millest sa tunned oma elus puudust, miks sa oled praegu õnnetu, mis sind enam ei teeni, mida sa saaksid muuta. Aga ära jää vaid negatiivsusi kirjutama, kirjuta ka, et mis sulle näiteks väga meeldib, mida tahaksid teha paremini, millest sa unistad. See aitab parema ülevaate saada, kus sa antud hetkel oma elus oled ja kuhu sa jõuda tahaksid ning mis on need sammud, mis sa saaksid antud ajahetkel teha, parema tuleviku jaoks! Ja muidugi mitte vaid parema tuleviku jaoks vaid oma heaolu ja rahulolu jaoks. Vahepeal unistame me uhkest autost või uhkest majast, kuigi teades, et kui me selle näiteks kätte saame siis me pole ikka rahul sest tegelt on puudu meil armastusest, mida me rohkem vajame kui seda uhket autot või maja. Nii, et ole detailne, lase oma mõtetel rännata just sinna, kuhu need rännata tahavad..
OK, tänks, et lugesite, kummardus ja soojad kallistused!