Ma olen katkine inimene

Tahtsin rääkida pisut sellest, kuidas ma olen jõudnud siia, kuhu ma jõudnud olen.

Olen 24 aastane ja täiesti katkine inimene.

2 aastat tagasi sain aru, et olen ebastabiilne. See väljendus minu tujude kõikumises. Ma võisin nutta ja naerda samal ajal, mõtlesin vahepeal, et mu koht on hullumajas. Mu närvikava oli samamoodi täiesti paigast ära.

Lisaks oli mul vaja pidevalt tunnustust. Jooksin suhtest suhtesse, lihtsalt, et keegi hooliks minust. Ma isegi ei mõelnud, milleks mul seda inimest vaja on ja kas ta on minu jaoks piisavalt hea. Olin väga ebakindel. Ma otsisin pidevalt kinnitust, kas ma olen õigel teel, kas ma peaksin sinna kooli minema, kas ma peaksin neid riideid kandma. Põhimõtteliselt pidin ma iga asja kohta saama kinnitust.

Siis hakkasid mul süvenema paanika- ja ärevushood. Leidsin end tihti olukordades, kus tekkis paanika ja mu safe place oli kodu. Näiteks olin tööl ja töökeskkond üldjuhul soodustas selle tekkimist sest tööle ma kuigi hea emotsiooniga ei läinud. Tööl oli palju vaba aega ning ma sain mõelda oma stressirohkele ja pingelisele elule. Seejärel hakkasin tundma, et mul on halb olla, tekkis higistamine, kuumalaine, kõhus keeras ja seejärel alustasin üle mõtlemisega. Ilmselt pean mainima, et mul on oksendamise vastu foobia ja selle tuumani jõudsin ma oma esimesel visiidil psühholoogi juures. Ühesõnaga sellest algaski kõik, tundsin, et mul hakkab iiveldama ja siis hakkas pihta: ma ei saa koju, kuhu ma oksendan, mis minuga toimub, mida ma teen, mis on minu võimalused põgenemiseks. Iialgi ma ei mõelnud, et kuidas ma saan peatada paanikahoo ja sisendada endale, et seda ei ole, et kõik mida ma mõtlen, on üks halb õudusfilm mu peas. Õnneks oli mul poes suurepärane juhataja, kes mind vaesekest päästis mitmeid kordi. Vahepeal oli hoog nii hull, et ma nutsin põrandal. Nii kui sain koju, oli kõik läinud! Ja sellised hood tekkisid kaubanduskeskustest, tööl, jalutuskäikudel, see oli nii häiriv. Ma nutsin pidevalt seetõttu, et ma ei suutnud enda mõtteid kontrollida. Peale selle hakkasin eirama söömist. Igakord kui läksin tööle, jätsin pigem söömata sest ÄKKI mul hakkab halb. Tänaseni ma ei söö korrapäraselt ja võitlen oma hirmudega, et mis siis saab kui mul hakkab halb. Kui ma oleks probleemiga kohe tegelenud siis ma ei oleks täna selles olukorras. Siiski olen ma hakanud enda mõtteid treenima. Ma ei põgene kohe koju, kui tunnen, et on halb olla. Mina pean olema see, kes kontrollib enda mõtteid ja hetkel treenin ennast sellel alal.

Kui kedagi see teema huvitab, kuidas ma seda teen, võib julgelt kirjutada!

Pikemalt ma sellel ei peatuks.

Ühesõnaga ma olin täiesti murdepunktis, ma arvasin, et pole võimalik madalamale auku langeda aga oli. Nutsin end magama, tööl nutsin, pidevalt ennast süüdistades, just olukordades, kus ma olen. Olin endaga karm, väga karm. Ma polnud rahul oma tööga, oma välimusega, enda kaaslasega, enda sõpradega, ühesõnaga mitte millegiga. Ja mu viimane aasta andis rangelt mõista, et on aeg hakata probleemidega tegelema. On aeg olla parem versioon iseendast. On aeg lõpetada enesehaletsemine, enesesse mitte uskumine. On aeg hakata ennast lõpuks armastama! Usun, et me kõik oleme olnud olukordades, kus me väidame, et me ei saa hakkama, me ei ole piisavalt head või me lükkame asju pidevalt edasi sest tegelikult pole meil piisavalt mune, et neid asju kohe ära teha. Me oleme pidevalt valmis alla andma.

Hetkel minu elus mängib suurt rolli enesearmastuse challenge, millega alustasin kaks nädalat tagasi. Idee tuli mu sõbrannalt. Paar nädalat tagasi olin jälle endast väljas ja mõtlesin, miks ei võiks olla tugigruppi inimestele, kes võitlevad paanikahäiretega või kes on murdepunktis ja ei oska iseendaga midagi peale hakata ja siis ta soovitaski alustada enesearmastuse challengega Katre Kulboki juhendamisel. Tänaseks olen läbinud 10 toredat päeva, kuid mul on pikk tee veel ees!

Ma võin väita, et ma olen hakanud enda probleemidega tegelema ja olen tugevam ja iseseisvam, olen leidnud enesekindluse ja olen hakanud enda ümber olevaid inimesi filtreerima. Just nimelt filtreerima, kui inimene ei anna mu elule mingit väärtust siis teda pole vaja. Ma ei ütle igale inimesele enam "jah" ja oskan öelda ka " Ei".

Aga täna mõistsin, et olen endiselt katkine inimene!

Ma olen peitnud kahe nädalaga enda rahulolematust töösse. Kodulehe ülesehitamine, firma loomine ja kõik muu on võtnud tohutult aega, lisaks on mul ka põhitöö ja lisatööd õhtuti.

Täna osalesin rühmatreeningus nimega bodybalance ning trenni lõppedes mõistsin, et olen endiselt katki. Selle teadvustamine on suurim, mida ma endale kinkida sain. Ma olen õnnelik, et suudan seda endale teadvustada. Ühesõnaga trenni lõppedes oli väike meditatsioon, kus pidin end tänama ja enda mõtetes leidma rahu. Pidin unustama kõik mured. Sel hetkel ma hakkasin nutma, miks ma nutsin? Seda vastust ma ei tea. Nüüd on see koht, kus tuleks tegelikult üle töötamine selja taha jätta ja keskenduda päris probleemidele. Enda halbadele emotsioonidele tuleks anda vastulauseid. Kui meid miski ei rahulda või otsime midagi paremat siis tuleks endale meeldetuletada, mille üle meil on olla õnnelik. Tihti otsime midagi paremat ja ei suuda keskenduda olemasolevale.

Kokkuvõttes trennist väljudes, nutsin autoski veel, samas olen ma õnnelik, et ma mõistan asja tõsidust ja saan aru, et pean veel rohkem endast andma, et see enesearmastuse challenge oleks võimalikult efektiivne ja tooks oodatud tulemusi.

Siin praegu, julgen öelda, et olen katkine inimene aga mulle meeldib, et saan läbi enda emotsionaalse teekonna, anda Teile lugejad inspiratsiooni ja motivatsiooni.

Lisaks loodan, et kõik, kes elavad emotsionaalselt läbi raskeid aegu siis saite siit mõne hea mõtte ja lisaks, kui on küsimusi siis mu kodulehel on olemas chat, kuhu võite julgelt kirjutada, samal ajal jäädes anonüümseks!

Panen siia ka väikse õppetunni, mille ma olen saanud:

Kohe kui tekib mõni hirm, foobia või hoopis midagi hullemat nagu paanikahäire, toitumishäire siis hakka sellega KOHE tegelema! Me kõik saame kontrollida enda mõtteid ja emotsioone, see on treenitav. Seega ma loodan, et Te ei jõua samasse olukorda, kus mina. Mul on nii palju hirme, mis ei lase elada normaalset ja täisväärtuslikku elu. Mida ma kardan: Alkoholi tarvitamist, söömist, võõraste juures ööbimist ja neid on veel! Need kõik hirmud on kaasnenud mu ärevus- ja paanikahäiretega, millega ma ei alustanud koheselt tegelemist. Siin ma nüüd siis olen...