Ma ei olegi nukk ja mul on ka tunded või?

Täna mõtlesin, et mida blogida. Aga ikka elust enesest.

Minult küsiti, et kuidas ma nüüd siis toimetama hakkan kui mul tööd ei ole?

Minult küsiti, et kuidas ma olen oma suhetest üle saanud?

Minult küsiti, kuidas olen nii iseseisev ja tugev naine?

Väike ülevaade siis minu segasest perioodist, mis tegelikult ei olegi nii segane, oleneb kust vaatenurgast vaadata.

Jah, olen ennast kirjeldanud kui tugevat ja iseseisvat naist kuid mul on ka tunded ja emotsioonid. Ka mul on vahepeal halbu ja raskeid aegu. Nii, et ka mina olen siin kaks nädalat olnud masenduses ja otsinud elu mõtet taga. Olen sisendanud endale, et mul elu p*sk, et mul ei ole midagi ja blabla. Aga see on mööduv ja tean, et tulen alati võimsamana tagasi.

Mul saigi kõik alguse sellest koondamisteatest sest olin endale rääkinud lugusid ilusast suvest. Tahtsin see suvi võtta vabamalt ja puhata, olla lihtsalt sõprade ja kallimaga. Aga nüüd olen töötu ja ilma kallimata.

Hakkasingi endale rääkima, et olen saamatu, sisendasin endale, et ma ei saagi puhata, pean hakkama tegema suvel tööd, mis mulle ei meeldi, olen taas üksi ja blablabla. Piisas vaid negatiivsetest mõtetest ja tundsin end jõuetu ja abituna. Tundsin pettumust ja süüdistasin vaid ennast. Kaotasin isegi usu endasse ja ei armastanud ennast vahepeal üldse... Mu peas oli nii palju hirme. Muidugi ise tekitasin neid veel rohkem juurde.

Nüüd, kus ma olen adekvaatsem, saan aru, et mu elul ei ole midagi viga. Esiteks olen ma mega super tubli rahakoguja ja mul on sääste, teiseks mu pere andis mulle veel ideid, kuidas suvel puhata ja samal ajal raha teenida, kolmandaks on mul nii palju erinevaid variante, kuidas töömaastikul ellu jääda. See on tegelikult koht, kus tuleb rahulikult mõelda ja otsustada, mitte hakata oletama, mis minust nüüd küll saab. Pigem pean elama hetkes ja aktsepteerima, et olengi töötu ja võtma rahulikult. Keskenduma sellele, et mis on minu soovid tulevikus, kas tahan olla sõltumatu ja tegeleda ettevõtlusega või minna palgatööle. Või ehk täiendan ennast mõnel koolitusel. See ongi nüüd see koht, kus saan mõtteid mõlgutada ja end koguda. Tööd ka enam meeleheitlikult ei otsi, sellel ei ole lihtsalt mõtet. Siin ja praegu saan olla vaid tänulik elule, et ta andis mulle võimaluse alustada otsast peale. Ju oli vajalik see restart sest senini julgesin ma vaid unistada uuest töökohast, oma ettevõttest, täiendkoolitustest turunduse alal jne.

Ühesõnaga vara on veel rääkida, millise variandi ma valin aga ma olen lõpuks jõudnud selleni, et mul ei ole mõtet viriseda ja vinguda. Naudin lihtsalt protsessi ja keskendun iseendale.

Armueluga on täpselt samamoodi. Jälle on täielik kaos aga lõpuks mõistsin ma seda, et mina ei ole selles süüdi. Ma ei tohi ennast süüdistada. Kuni tänaseni arvasin, et mina olen liiga nõudlik, olen liiga temperamente ja tujukas aga tegelikult oli asi siiski teises pooles. Esiteks suhteks on vaja kahte osapoolt. Kui Sa pidevalt selgitad enda vajadusi ja soove, teine inimene noogutab ja käitub ikka samamoodi edasi siis milleks Sa üksi pingutad? Kui kaks inimest tahavad koos olla siis pingutatakse üksteise nimel. Kui üks pingutab ja teine on puhkusel siis see ei tööta. Me väärime kõik parimat ja suhtes ei tohiks tegeleda mürgi pritsimisega vaid inimesed peaksid üksteist motiveerima, armastama, üksteist toetama ja üksteise eest hoolitsema. Kui Sa pead pidevalt meelde tuletama enda olemasolu, paluma tähelepanu, toetust ja hoolimist siis see ei ole õige suhe. Lisaks kui Sa julged nendel teemadel rääkida, rääkida enda unistustest ja soovidest ning teine inimene, võtab seda rünnakuna ja hakkab end kaitsma siis see näitab, et ta on isekas ja ta ei hooli Sinu tunnetest. Selle asemel, võiks ta öelda, et jah kallis ma aktsepteerin seda, mis Sa ütlesid ja see võib nii olla aga.....

Sa ei pea ennast enda kallima ees õigustama ja kaitsma, sa pead andma endast kõik, et leida lihtsalt kompromiss ja vajadusel tuleb pingutada ja muuta midagi, et suhe toimiks veel paremini.

Uhh, ühesõnaga õppisin sellest lühikesest suhtest päris palju( kas see üldse oligi suhe), nägin, mis tunne on olla suhtes, kus mees arvab, et ta on piisav ja ta ei peagi pingutama, kus mees on ükskõikne, minu vajaduste ja soovide suhtes. Arvasin alati, et naised liialdavad ja selliseid mehi ei eksisteeri. Tegelikult eksisteerib küll. Palju on selliseid manipuleerivaid mehi, kes teavad, et naine ei lähe anyway kuskile. Jah, me armastame kirglikumalt, kiindume kiiremini, oleme lojaalsemad ja blabla aga see ei anna õigust meiega manipuleerida ja meie tundeid ära kasutada. Ja no olgem ausad, naine peab ikka ise ka loll olema kui mitu korda samasse ämbrisse astub. Eriti irooniline sest ma ise astusin ka mitu korda samasse ämbrisse. Kindlasti kõlab see tuttavalt, et mees räägib Sulle maad ja ilmad kokku, ühisest tulevikust, kui kallis sa oled ja siis Sa sulad, kuigi saad suhteliselt kohe aru, et tegusid niikuinii ei järgne. Ootad nagu mingit imet ja maagiat kuniks su väiksed unistused purunevad ja kukud maa peale tagasi.

Ühesõnaga suhetest üle saamine on sellisel juhul lihtsam kui Sa teed endale selgeks, et andsin endast kõik, mis oli Sinu võimuses. Pole ju mõtet peaga vastu seina joosta ja loota, et inimene muutub. Analüüsid läbi kõik need negatiivsed asjad, mis suhtes olid ja teed endale selgeks, et see ei ole see, mida sa enda elukaaslaselt ootad. Lisaks aitab palju ka see kui kujutad ette, milline on sinu unistuste suhe. See toob Sind maapeale ja Sa mõistad, et kuskil on keegi, kellega sobitud paremini. Alati ei ole nii sest olen näinud ka suhteid, kus inimesed on lihtsalt kaotanud tee ja tegelikult võiksid oma suhte nimel pingutada seega on erandeid. Aga minul on hetkel suhted jooksnud karile sest tunnen, et mulle on liiga tehtud ja mind on halvasti koheldud. Võin isegi julgelt väita, et pole ükski suhe lõppenud sellepärast, et MINA oleksin midagi nii väga valesti teinud. Alati on asi olnud teises pooles. Julgen väita, et ka selles algelises suhtes oli viga pigem teises pooles ja võibolla ongi mul raskem sellepärast leppida, et see on läbi saanud. Ikka loodad, et oh äkki ta muutub, et kõik see, mis ta mulle rääkis, äkki see saab reaalsuseks. AGA NAINE, SA VÕIDKI JÄÄDA UNISTAMA! ;) Aeg on edasi liikuda!

Kokkuvõttes kõik on meie endi kätes.

Meie oleme enda õnnesepad ja meie mõtetest oleneb suuresti ka meie elukvaliteet. Pole mõtet mõelda, mis oleks kui...ela hetkes ja ära mõtle, mis oli ja mis tuleb.

Mina võtan asja nüüd chillimalt, sisendan endale, et olen piisav, mul on kõik hästi ja elu läheb edasi. Ega mul muud varianti ei ole kui elada teadmisega, et olen taas vallaline ja töötu.

Nii et, isegi kui Sa tunned, et oled väsinud, et sa ei taha ega suuda enam siis ära anna alla!

Sa oled piisavalt tugev, et see raske periood üle elada. See periood võib tunduda pikk ja kurnav aga iga pimeda tunneli lõpus on valgus. Sinu õnn sõltub siiski eelkõige Sinust seega take a deep breathe ja tuleta endale meelde, kes sa oled, mida sa kõike juba läbi elanud oled ja kuhu Sa juba jõudnud oled.

Ükskõik kui raske ka poleks, oled Sa alati leidnud lahenduse, miks sa arvad, et nüüd ei leia??

Pea seda lihtsalt meeles, et iga kukkumine on valus aga see on milleski vajalik, et tõuseksid veel võimsamana.

On aeg leida usk iseendasse, sa oled imeline, lihtsalt kuula enda südant!

Leia taas see tugevus ning pea meeles: Sind armastatakse, Sa oled piisav ja ma usun Sinusse.

Iga lõpp on millegi uue algus. Sa lihtsalt pead hakkama taas uskuma sest seniks kuni sa ei usu, ei muutu ka midagi. Sa oled kindlasti enamaks suuteline kui virelema ja virisema.

Ärka ülesse ja alusta uuesti- sa oled seda kõike väärt.

See ei saa olema lihtne ja loomulikult võtab see kõik aega kuid su tulevik on sinu kätes.

Seega ma küsin endalt ja ka Sinult, kas täna siin ja praegu oled valmis uuesti alustama?

Mina vastan jaatavalt. Usun iseendasse, usun saatusesse, ja kõige rohkem sellesse, et ma olen rohkemaks suuteline ja ma väärin vaid parimat!

Ning kuulates lugusid sellest, kuidas õnnetus ei hüüa tulles ning surm ei koputa uksele kui ta tuleb siis IGA PÄEV on oluline. Armasta kirglikult, ütle häid sõnu, hoia oma lähedasi, tee, mida sa armastad ja ära lükka asju homsesse sest homset ei pruugi tulla!