Minu inimesed, minu elu valikud

Eelnevas postituses oli juttu enda visioonist ja põhieesmärkidest, järgnev temaatika, mida lahkan, on suuresti eelneva blogipostituse järg, samas keskendun siin pigem sellel, kuidas sai minust enesekindel, eneseteadlik ning natukene egoistlik inimene.

Alustan algusest, täiesti algusest.

Eelmisel aastal sain suure šoki kui sain teada, et inimene, kes minuga koos on elanud mitmed aastad, on mind petnud. Kuidas petnud, selle jätan mainimata sest, et avalikult ei soovi talle halba ja samas, on ta saanud sellest kindlasti enda õppetunnid nagu ka mina.

Teen kiire kokkuvõtte, millest ma olen läbi käinud sellel aastal.

Mäletan seda päeva väga täpselt, sain kirja, et pean üksi korteri üüri maksma. Varasemalt olin maksnud pooleks. Tol ajal oli korteri üür 630€ ja minu palk vaid 485€........

Peale seda uudist oli mul nii palju segaseid tundeid ja emotsioone, tundsin korraga viha, kurbust, üksindust, tühjust. Ma ei suutnud uskuda, et olen jõudnud täiesti tupikusse. Sel hetkel ma ei uskunud, et kogu see võitlus päästa see suhe, oli asjatu. Lõpetasin selle suhte, mis mind enam ammu ei toitnud. Mu peas oli vaid üks küsimus, mis minust nüüd saab?

Tol ööl oli vaid mõte, et võtan laenu, sellise hästi väikse laenu, et saaksin leida odavama korteri ja olemasoleva korteri makstud. Olin täiesti jõuetu ja pisaraid tuli ämbriga.

Võtsin end vähemalt kokku ja rääkisin korteri omanikule, mis minuga toimub ning, et pean kiiremas korras välja kolima. See segadus, mis minu peas valitses oli nii hull. Ma ju ei teadnud, kuhu ma kiiremas korras kolin. Jah mul oli võimalus kolida oma ema juurde tagasi aga minu eneseuhkus ei lubanud seda. Naljakas on mõelda, et mu ema pakkus tol ajal vaid ühte variant, tule koju tagasi. Tagasi vaadates olen talle tänulik, et ta ei pakkunud mulle rahalist toetust, et ta andis mulle võimaluse pidada see võitlus lõpuni ÜKSI.

Ühesõnaga hommikul ärkasin suure väsimuse ja masendusega ülesse ning sain koheselt ka uudise, et mu eelmise korteri omanik pani korteri uuesti üürile( täpsustan ma kolisin eelmisel aastal 5 korda).

Mõtlemata, kas saan järgmist korterit endale lubada ja üürida, kirjutasin talle. Sel hetkel oli lihtsalt lootus, et saan odavama korteri ning elan üks päev korraga. Ega ma väga adekvaatselt mõelda jõudnudki. Ta vastas päris kiirelt ja lubas arutada, mis hinda nad mulle teha saavad. Uskumatu aga nad tegid mulle parema hinna, nad aitasid mu taas jalule. Samamoodi ka olemasoleva korteri omanik, võttis minult ära tagatisraha ja rohkem ta ei soovinud. Lisaks lubas mul koheselt välja kolida. Senimaani kui sellest kirjutan, mõtlen, et VAU mu ümber oli häid inimesi. Nii häid inimesi, et mõeldes tagantjärele tulevad ikka ja jälle pisarad. Sain kolitud tänu oma sõbrannale ja perele. Mäletan väga hästi kui nad aitasid mul kolida ja olid minuga tol raskel õhtul. Ega ma suutnudki muud teha kui nutta. Ma olin täiesti rivist väljas. Aga see pole veel kõik. Peale kolimist mõned nädalad hiljem, tuli KOROONA! Just nimelt koroona. See koroona võttis minult ära töö. Ma olin jõudnud kahe nädalaga enda killud kokku koguda ning kõik mu maailm jälle purunes. Nüüd oli mul juba kaks suurt probleemi, isegi tegelt kolm. Ma astusin välja suhtest, kus ma tahtsin tegelikult olla, ma kolisin üksi korterisse, mille üüri ma ei suutnud maksta ja kolmandaks mul ei olnud enam tööd. Õnneks sain koondamisrahad ja korteri üüri maksmine oli lihtsustatud. Kontole jäi elamiseks kuskil 200€. Olin tänulik sellegi üle. Tol päeval kui sellest teada sain, ma ei osanud enam hirmu tunda, ma olin täiesti tühjaks pigistatud. Polnud enam emotsioone või kui oli siis oli vaid tühjus, kurbus, hirm ja üksindus.

Kuid ühte ma suutsin, koheselt teha uus töökuulutus enda Facebooki lehele. Ma olin hirmunud, ma teadsin, et pean end taaskord ohverdama, mis siis kui mulle see töö ei meeldi aga pean tegema sest ei suuda ennast ja koera üleval pidada.

Kohe järgmine päev kirjutas mulle mitu inimest. Aga iseendalegi üllatusena, ma olin valiv. Miks ma valisin tol hetkel kui olukord oli täiesti lootusetu?

Õhtupoolikul sain huvitava tööpakkumise, töösisu oli mulle võõras, ma olin hirmunud, nutsin juba sellepärast, et ma ei oska aga ma tahaksin osata. Ma ei uskunud endasse üldse. Enesekindlus ja eneseusk oli nulli lähedane. Arutasin sõprade ja perega, kõik ütlesid, et mul ei ole enam midagi kaotada. Võta pakkumine vastu ja ütle " jah". Võin julgelt öelda, et hüppasin täiesti tundmatusse vette kuid võtsin pakkumise vastu.

Ja sellest ajast saadik, mil ma ütlesin " jah" on mu elu läinud ülesmäge.

Kogu see protsess oli kindlasti detailsem ja oli rohkem üksikasju aga kokkuvõtlikult on see olnud üks kuradi raske aasta. Tänaseks võin öelda, et olen leidnud iseseisvuse, vabaduse ja enesekindluse. Ma vaatan ennast ja võin uhkusega öelda, et ma olen tugev naine. Ma võitlesin ja võitsin!

Miks ma seda rääkisin sest, et ma arvasin, et mürgised suhted toidavad mind, ma olin mõjutatav, ei uskunud iseendasse ja ei osanud mõeldagi, et olen paremat väärt. Olin pime ja rumal. Nüüd, kus ma olen õppinud iseend armastama, võin julgelt öelda, et tean enda väärtust ja ma ei kavatsegi latti alla lasta. Inimsuhetest algab kõik seega parem olgu need toitvad, mitte mürgised ja hävitavad.

Ma olen selle aasta jooksul mõistnud kui tähtis on olla õigete inimeste kõrval ja kui mõttetu ajakulu on anda endast 100% valedele inimestele.

Sa annad endast kõik ja vastu ei saa midagi. Miks Sa teed seda?

Mul on väga vähe sõbrannasid ning igakord kui tunnen, et suhe pole vastastikune, ma loobun sellest. Jah astun välja sellest suhtest, mis ei rahulda mind. Näiteks, kui tunnen, et see inimene, võtab ära minult energiat ja ma pean järjepidevalt ennast tõestama ja selgitama siis see ei ole seda väärt. Me lihtsalt ei sobi ja me ei peagi sobima. Ma tahan, et mu ümber oleksid inimesed, kes mõistavad mind ja mina neid. Tahan, et nad panustaksid meie suhtesse, nii nagu mina seda teen. Ma olen väsinud peaga vastu seina jooksmast ja ma ei peagi seda tegema. See tähendab, et mul on suva, kui see suhe ei rahulda mind, lähen edasi. Nii on ka kaaslase valikul, ma tunnen üldjuhul ära, kas ma tahan selle inimesega oma elu jagada või ei. Juba ennem kui ma selle inimesega juttu alustan, tunnetan, kas ta jagab minuga samu eluväärtusi. Kohe ei saagi teada aga esmakohtumisel, me juba mõistame, kas me tahame talle enda aega pühendada. Kogemuste põhjal tõmban ma ligi väga mitmekülgseid kuid raskeid isiksusi. Iga inimene on mu teel nagu mõni proovikivi. Analüüsides, milliseid inimesi ma ligi tõmban siis pigem otsustusvõimelisi, ambitsioonikaid ja enesekindlaid inimesi. Tunnen nad kaugelt ära sest nende olekust peegeldub teatavat ülbust, kuid sisimas on neil suur süda. Mulle on alati pakkunud huvi salapära ja teadmatus, see vist mind kõige rohkem toidabki.

Kokkuvõttes hästi lihtne on leppida selle olukorraga, et küll elu õpetab, kuigi me võiksime alustada, siin ja praegu, et ei tekiks olukordi, kus peame meeletult kannatama teiste inimeste tegude pärast!

Vaata ennast peeglist ja küsi, mida Sa oled tegelikult väärt?

Kas sa oled väärt sellist kohtlemist?

Miks sa endiselt hoiad mürgiseid inimesi enda ümber?

Miks Sa oled mürgistes suhetes?

Milliseid inimesi sa enda juurde tegelikult vajad, millised on sinu ootused inimsuhetele?

Me suudame kõik enda peas välja mõelda erinevaid hirme seoses lahti laskmisega, kuid see on ainus viis, leida tee õigete asjade, inimeste ja kohtadeni.

Sellel teel oli minu suurimaks hirmuks üksindus ja siin ma nüüd olen, naudin enda vabadust iga hinnaga. Me ju kõik teame, et inimene ei ole loodud olema üksi! Aga seniks kuni me ei ole rahul iseendaga ja ei leia armastust iseenda vastu, me ei suuda armastada ka teisi ja me ei leia teed ka inimesteni, kes meid päriselt väärivad!

Ma võin julgelt öelda, et olen leidnud tee iseendani, mitte küll täielikult, kuid see on nii palju kaasa aidanud enda väärtustamiseni. Ma tean, mida ma väärt olen ja mind rahuldab vaid parim!

Ütle nüüd Sina mulle, mida Sa päriselt väärt oled?