Kas need on Sinu mõtted või kellegi teise?

Siin on minu väike pesa, kus ma saan ennast välja elada ja panna kõik kirja, just nii, nagu ma soovin!

Tänane mõte on, et kuidas olla suhtumisega " keep it smile" kui Sa ei tea enam ise ka, kuidas see naeratus tagasi tuua?

Nädal tagasi ma olin õnnelik aga vaid hetke kuniks sain aru, et I'm messed up. Ja sellest sain siis aru kui hakkasin lahkama oma unehäireid, mis on kestnud mul nüüd nädala. Esimesed kaks päeva oli mu uni katkendlik, lisaks ärkasin mõlemal päeval samal ajal ehk 6:30. Seejärel ma olin juba endast väljas sest väsimus ajab ikka kurjaks küll. Kolmas päev oli aga väga crazy. Uni oli perfektne aga see, mis mul öösel toimus oli creepy as hell. Ühesõnaga magan öösiti nagu ingel, ei ole tornaado ja ei mölla mööda voodit ringi. Üks kindel lemmik asend ja seal ma uinun ning ärkan. Aga tol ööl. Ma ärkasin suure ehmatusega nagu keegi oleks suure plaksu mu näo ees löönud, silmad plaks lahti ja see poos kuidas ma tol ööl ärkasin. Suu oli pärani lahti nagu keegi oleks mind öösel kägistanud, ainuke märksõna oli SURM. Algul ma ei saanudki hästi aru, kas ma nägin enda kadunud vanatädi unes või tegelikult ei näinud. Silmad lahti tehes tundsin aga kellegi kohalolu enda magamistoas, ta oleks nagu mu kõrval olnud. Suure hirmuga, proovisin ennast keerata tagasi oma lemmik asendisse, ja uinuda. Süda peksis sajaga aga ma jäin kohe magama. Neljapäeval oli enamvähem fine, mõtlesin, et oh super kuniks reede õhtuni, kus ma ei jäänud enam magama. Unetu elusolend olin. Minu tavaline uneaeg on kell 11 ja ärkan ilma äratuskellata, kas kell 7 või 7:30. Oleneb kui väsinud ma olen. Aga ei, pool 12 voodisse minnes, jäin magama alles kell 1 öösel ja nii kuni tänaseni. Väsitab ikka ära küll. Nüüd, kus ma tõstatasin selle teema enda kontol, sain aru, et mu unehäired ongi vaid seetõttu, et olen pidevalt pinges ja ärevuses. Alateadlikud hirmud ja mõtted ei lasegi mul rahus olla. Lahates nüüd neid märksõnu: pinged, stress ja ärevus, võib tõdeda, et ma pole oma eluga rahul olnud juba väga ammu. Alati on miski, mis kisub pisara silma või tekitab pingeid. Aga selle asemel, et enda jaoks lahti mõtestada, olen ma põgenenud. Lihtsam on olnud teha mingeid asendus tegevusi, et siis mitte mõelda.

Enesearmastuse challengi ajal olin ma väga õnnelik. Tegelesin vaid iseenda tundma õppimisega ja sain jõudu juurde, et teha asju mida ma armastan. Seejärel tuli mu ellu treening ja toitumine. Peale seda olen ma kuidagi närviline, ärevil ja teistsugune. Seega asi võib olla selles, et kõik mida ma teen hetkel, on kellegi teisepoolt minu ellu toodud. Ma ei tee neid asju seetõttu, et mul on kirg jõusaalis kangi tõsta vaid seetõttu, et keegi pani mulle selle mõtte pähe, see ei ole minu mõte. Teiseks toitumine, see on alati probleeme tekitanud ja mu tervis on vahepeal seetõttu nõrk olnud. Ma olen tubli, et suutsin toidukordi juurde lisada, kuid see on mu kinnisideeks saanud, et tuleb süüa vaid asju, mis on lubatud ja, et tuleb toituda nii nagu FIT inimesed toituvad. Õnneks täna ma olen peaaegu vanat viisi edasi toitunud kuid siiski süümepiinadega. Väike näide tänasest nädalast:

Sõin üks õhtu terve paki krõpsu ja seejärel läksin endaga tülli. Olin enda peale nii vihane, et sundisin ennast hommikul kell 6:30 ärkama ja trenni minema. Kas see on normaalne? EI! Ma pole kunagi nii halvasti end kohelnud. Ise veel unehäiretega aga panen endale äratuse, et trenni minna. NO VAU!

Kui ma kunagi sain igal õhtul süüa toite, mida ma tahan siis, mille kuradi pärast ma nüüd endaga tülli läksin sest sõin paki krõpsu????? Järelikult on midagi ikka väga valesti!

Nüüd on see käes, ma pean tegema PAUSI!

Ma teen kõigest pausi...kõik, milles ma pole kindel, jätan ära ja hakkan testima, kuidas on mu enesetunne siis, kas ma olen siis õnnelikum. Kui jah siis järelikult see, mida ma olen sundinud ennast tegema, on vale. Olen valetanud iseendale ja ka Teile!

Mäletan nii hästi kuidas mingi nädal helistasin emmele ja ütlesin, et tead emme, ma siin ei suuda ära otsustada, kas ma peaksin minema trenni või shoppama. Ma otsisin ema kinnitust sellele, et ma teen õieti kui ma ei lähe trenni, tuues igasugu väiteid. Näiteks, et ma ju olin nii tubli see nädal, et ma ju võiksin täna hoopis shoppama minna. Ema lausus, et tee seda, mis Sa tahad Gerili. Ja ma valisin trenni asemel shoppamise, no kurat, ma polnud nii õnnelik ammu olnud. Aga oota, miks ma üldse endale süümekaid tekitan kui ma trenni ei lähe ja valin shoppamise?

Ka see kuu on mitmeid kordi olnud, kus otsin inimestelt kinnitust, et õhtul jäätise söömine on õige tegevus. Ma piiran end millegipärast kohutavalt, peale seda kui alustasin treeninguga.

Kokkuvõttes pean hakkama lahti mõtestama, kelle mõte see on, mille ma omandanud olen? Kas see on minu mõte või see on kellegilt tulnud? Olgu see siis mõni hobi, mõni töö, mõni unistus või muu valdkond. Tuleks panna kirja asjad, mida ma oma elus teen ja mõelda, kellelt see mõte omandatud on. Äkki siin ongi vastused.

Näiteks trenni tegemine ja toitumiskava. Mina ei tulnud sellepeale, ma lihtsalt sain võimaluse läbi teha jõusaali- ja toitumiskava ja tänu sellele, ma sinna maailma jõudsingi. Ja olen siiani jäänud aga see jõusaali minemine, tekitab pidevalt mulle pingeid, juba see ajaplaneerimine ja enda sundimine, et Sa pead minema! Või kui mul jääb paar päeva vahele siis olen juba peegli ees ja näen ennast ringi veeremas. NO TULE MAA PEALE INIMENE! Kui ma ei olnud enne jõusaali tüse siis, kuidas ma saan praegu olla???

Järgmine näide: " Jälgi oma kulutusi, tee kulutabel, kuidas sul söögile nii palju raha läheb? " küsis mu ema minult. Ja nii ma alustasin kulutabeli täitmist. Aga see ei ole ju minu mõte? Minu arust oli kõik OK! Ma olin õnnelik! Mul oli kama kaks kui palju ma toidule raha kulutan. Aga nüüd on mu arvutis kulutabel, mille täitmine on justkui KOHUSTUS! Miks ma seda siis teen kui mul tegelikult oli suva?

Ja ma võin siia lõputult enda mõtteid kirja panna. Kindel on aga see, et ma olen omandanud teiste ideid ja teinud need enda omaks, hoolimata, kas ma ISE ka päriselt seda tahan!

Me elame ükskord ja elame iseendale! Me peame tegema asju iseenda jaoks, mitte kellegi teise jaoks! Ja elamine teistele on üks ohtlik tee mida käia. Siin ma siis nüüd olen, vaatan ennast peeglist ja mõtlen, kes SA SELLINE ÜLDSE OLED? Ma ei tunne end isegi ära.

KELLE JAOKS MA NEID ASJU TEEN? Räägin ju suure suuga, et iseenda armastamine on nii oluline ja siis annan endale sajaga peksa.

Tubli Gerili!

Jätka samas vaimus tõesti!

Jah, mul on olnud probleeme söömisega kuid sain selle nüüd kontrolli alla, süües igal hommikul hommikusööki ja õhtul õhtusööki, see oligi ju minu soov. Ma pole kunagi soovinud süüa juurikaid ja nälgida. Miks ma siis piiran end?

Jah, mul on olnud soov olla treenituma kehaga aga ma ei ole kunagi soovinud endale stressi tekitada sellega, et ma PEAN trennis käima. Ja enne treeninguga tegelemist, olin ma ju ka üsna kena kehaga. Miks ma pressin end trenni kui võiksin sama hästi kodus seda teha nagu varem?

Jah, mul on olnud soov, osta endale oma kodu, aga ma ei pea sellepärast kulutabeleid pidama sest rahakoguja olen ma ju eluaeg olnud. Ja ma ei ütleks, et mul raha kogumine on edukam tänu sellele tabelile. Mul see kuu on just raskem olnud ja raha on rohkem kulunud. Jah, ma olen alati soovinud teha meelepäraseid tegevusi ja nüüd..... teen ma asju, mis pole mulle meelepärased? Ja asjad, mida ma armastasin, nende jaoks pole mul aega? Näiteks poodlemine, koeraga tegelemine, raamatu lugemine, filmide vaatamine jnejne.

Selle asemel, pean mingeid kulutabeleid, käin trennis, tegelen toitumiskavade ja suure stressiga, mõistmata, et mu elustiil ongi see, mis mind rivist välja tõmbab.

SEE EI OLE MINA! Kuhu ma jõudnud olen?