Be your own forever, then look for another

Mõistan täna paremini kui kunagi varem, et üksinduse leevendamine ja tühimiku täitmine, ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik! Kes on olnud aastaid vallalised, olen uhke nende üle!

Ma hakkasin lahti mõtestama, et mis teema mul nende meestega on ja miks mul ei joppa.

Saan nüüd aru, et kui vallalise maailma astun, on järjekord piltlikult ukse taga ja on palju võimalusi tutvuda uute inimestega. Ja mina kui üksik inimene, tahan ju ikka sotsiaalset elu ja tegevust, nii see läheb...

Lähen lapsepõlve tagasi ja seal oli mul juba meestega kehvad kogemused. Isa armastusest oli mul palju puudu sest elu lahutas meid, õnneks on meile antud võimalus uuesti suhteid taastada ja olen selle üle ääretult tänulik! Teiseks oli mul kasuisa, kelle armastus oli tuline ja lämmatav. Õppisin tol ajal juba ära oma tundeid alla suruma ja emotsioone peitma. Ma ei tohtinud olla kunagi üdini aus, vältimaks probleeme. Kasuisa väljendas tihti oma armastust asjade ostmisega. Uhked kingid, pere reisid ja palju muud. Tänaseni käib see kõik minuga kaasa. Ka mulle meeldib saada suuri lillekimpe, armsaid kingitusi ja veeta kvaliteetaega. Kogu see lapsepõlve trauma on käinud minuni senini kaasas! Ja noh peale seda, et mul oli mitu isa, oli mul ka väga imelikud lapsepõlve suhted ( no need pubekate suhted). Ma ei olnud üldse püsiv, olin bravuuritar, valiv ja ma sain seda endale lubada. Mul oli päris palju poiss-sõpru. Naerame sõbrannaga vahepeal senimaani. Minu probleemid olid näiteks: ta kannab liiga laiasid teksaseid, ta on liiga naiselik, tal on liiga heledad juuksed, ta on lühike ja blabla. Minu esimene püsiv suhe, kestis kaks aastat, tagasi vaadates oli see suht katastroof, me õppisime iseend alles tundma ja samal ajal proovisime ka suhtes olla... Lahku läksimegi sellepärast, et mina tahtsin oma asja ajada ja tema oma. Aus ja olemegi eluga edasi läinud. Kusjuures peale seda suhet, ma oskasin ikka veel elu nautida. Käisin klubides, alkohol, peod ja võtsin vabalt. Elasin siis ju veel vanematega ja üksinduse tunnet otseselt ei tundnud. Mingihetk hakkasin deitima ja leidsin enda kõrvale inimese, kes õpetas mind armastama. Alustasime kooselu oma ühises üürikodus jnejne. See lahkuminek oligi minu jaoks kõige raskem, just vaimselt. Kolisin ka üksi elama ja peale seda, olen mõistnud üksinduse definitsiooni. Ja, et üksindust leevendada, hakkasin meestega taaskord väljas käima. Vahepeal deitisin isegi kolme mehega samal ajal. Teadmata, mida ma siis ikka ise soovin ja tahan. Ja noh, nii ma leidsin jälle enda kõrvale kellegi, kes täitis tühimiku, mille teine mees jättis. Ja siis kadus see mees ära ja siis tekkis uus jnejne. Ühesõnaga üks mõttetu suhtest- suhtesse jooksmine. Kui eksisteeriks naise ja mehe vaheline sõprus, ilma sümpaatiata, oleks võibolla maailmas kõigil lihtsam. Aga sellises vanuses, tundub see üsna võimatu. Vahepeal tahakski olla väike plika, kelle ainukeseks mureks oli see, et, kas ema lubab kauem õues olla või sõbranna juurde minna.

See on selline üldine vaatepilt minust ja meestest. Aga jutu point on tegelikult see, et sa pead iseenda sisemaailmaga kõvasti tööd tegema, mõtestama lahti, millist unistuste elu sina tahaksid, elama iseendale ja alles seejärel võid leida kellegi, kes Sinu elu täiustab!

Ma olen muidugi meestes ka kõvasti pettunud ja võibolla heliseb minu sees väike vihanoot aga kokkuvõttes minu eesmärk hetkel, on saada endale päris oma kodu( jagan seda küll pangaga aga siiski), olla tööalaselt edukas ja alles siis saan vaadata, kas ma vajan oma kõrvale kedagi või ei. Ühiskonnas on paratamatult nii, et me naised, oleme nõrgem osapool. Siiski peaksime me tõestama, et me ei vaja mehi, et olla edukad! Mina tahan olla see badass bitch, kellel on oma kodus, oma auto, oma töö, oma rahu! Olen vahepeal sõpradega tõstatanud ka teema, et võtan laenu ja tahan kodu osta. Enamasti olen vastuseks saanud, et oota natukene, küll leiad enda kõrvale kellegi või ela mehe juures. Noup, ma ei taha toetuda enam ühelegi mehele sest ma ei usalda neid. Täiesti nulli lähedane, ainuke keda ma usaldada saan, olen ma ise. Lisaks need suhtedraamad ajavad mu oksele. Ma ei taha ühtki närvirakku ka enam nende peale raisata. Kindlasti on kuskil üks mees, kes mu elule väärtust lisab ja kõik mehed pole ühe puuga löödud aga suhtest/suhtesse minnes kaotad sa iseenda ära ja kaldud oma teelt kõrvale. Enne kui Sa pole tervenenud eelmisest suhtest on väga loll mõte, hüpata uute suhtesse ja see on valus tõde! Võta aega iseendale ja tee, mida tegema pead, et olla õnnelik!

Eelmine aasta kirjutasin ma üsna samal ajal, et tahan endale oma kodu ja olla iseseisev naine, olen jälle oma aasta ära raisanud, suhtedraamadele ja olen lasknud endaga halvasti käituda!

Äkki nüüd järgmine aasta on vähemalt nii edukas, et ma ei kaldu teelt kõrvale ja keskendun iseendale ja enda unistustele! Ja kui suveks saan oma kodus siis ma olen üks õnnelik naine!