Be proud of yourself for how hard you're trying
Hästi keeruline on siin kiires elus, leida aega vaid iseendale ja iseenda mõtetele. Me alatihti rabeleme, teeme asju teistele kuid mitte iseendale. Olles üksi, ilma segavate faktoriteta, mõistad Sa tegelikult seda, mida sa päriselt tahad, mis sulle päriselt meeldib ja, kas see mida Sa teed, tagab Sulle sisemise rahulolu. Me tihtipeale arvame, et oleme rahul kuid samas tunneme pingeid.. Alati on kuskil pinged, teadmata miks. Tegelikult on vastused sinus endas aga sa ei suuda endale neid teadvustada sest Sa ei leia aega iseenda mõtetele. Sa ei leia endas vastuseid sest ei suuda keskenduda. Pikk teoreetiline sissejuhatus, kuid tegelikult peaksime me leidma selle aja, et leida kontakt iseendaga ja analüüsida oma elu valikuid ja kas need tagavad meie õnne ja rahulolu. Kui oleme rahul, oleme ka ju õnnelikud.
Sinna poole ma antud hetkel üritan isegi pürgida. Proovin endalt tihti küsida, et mis mind tegelikult õnnelikuks teeks? Ja vahel me tegelikult ei mõistagi, mis meid päriselt õnnelikuks teeb sest tahame aina rohkem ja rohkem, kuigi võiksime elada hetkes.
Kokkuvõttes, miks ma seda blogipostitust üldse otsustasin jagada on see, et me peame ennast armastama, ükskõik kui raske see ei ole, peame keskenduma iseendale kõige rohkem. Olen ise taaskord üsna sarnases olukorras, kus olin eelmine aasta. Vaid olukorrad ja inimesed on erinevad. Eelmine nädal oli nii-nii raske, just vaimsel tasandil. Ma lihtsalt seisin tühjuses. Proovisin keskenduda enda mõtetele ja leida vastuseid iseendast kuid asjatult. Peeglist vaatas mulle vastu täiesti tühi inimene. Ühtki emotsiooni, mitte ühtegi tunnet ega mõtet. Minus valitses täielik kaos. Ja kõige kurvem selle juures on see, et ma ei osanud end isegi väljendada. Ma ei oska inimestele selgitada, mida ma tunnen, mida ma mõtlen ja miks ma neid mõtteid mõtlen. Kui minult küsiti, mida ma soovin, mis on minu eesmärgid siis minu ainukene mõte oli, et tahan olla keegi teine, et ma ei peaks igapäev seisma oma hirmudega silmitsi, ei peaks läbi elama neid segaseid perioode. Mõni hetk mõistan, et tuleb leida killuke positiivsust ka kõige hullemast olukorrast kuid kahjuks on meil kõigil neid nö. allaandmise hetki, kus tahaks lihtsalt lahti lasta kõigest. Õnneks need kõige kurvemad ja jubedamad perioodid kestavad lühikest aega ja ma tean, et ma pole allandja tüüpi! Olen võitleja hing ja nagu mulle meeldib öelda " ükskord ma võidan niikuinii". Seega ma olen õnnelik sellegi üle, et võtsin väljaspoolt abi vastu. Nimelt soovitati mulle sellist lehekülge nagu www.elumuutjad.ee. Rohkem kuulete siis kui olen kogemuse võrra rikkam. Ning kui see mind päriselt aitab siis saan teile nädala lõpus sellest ka rääkida. Lisaks peale selle variandi, soovitati mul ka konstellatsiooni teraapias osaleda. Kuid alustan väikeste sammudega. Ma lihtsalt ei jaksa enam, koguaeg on mingi võitlus iseendaga. Ükspäev olen ma maailma õnnelikuim naine, lasen end armastada ja teine päev, ma olen kõige õnnetum naine ja vihkan tervet maailma. Ja just nendel päevadel, mil ma olen terve maailma peale kuri, kaasa arvatud ka enda peale, on kõige jubedamad. Sa oled sel perioodil, justkui teine inimene..
Eks mu teekonnaga saate vaikselt kursis olla, kas siin blogis või instagramis.
Hetkel aga tahan ma jagada sõnumit, et ükskõik kui raske Sul ka ei oleks, ükskõik kui palju Sa ka ei võitleks, ära anna alla. Me oleme iseenda õnnesepad. Vaid meie saame iseend aidata ja enda eest hoolt kanda. Ole iseenda parim sõber, mitte vaenlane! Lisaks alati on olemas võimalusi sest nagu öeldakse, ka kõige pimedama tunneli lõpuks on siiski valgus!
Lisaks pea meeles, et kui Sa teadvustad endale, et Sul on abi vaja siis see on juba suur samm!
Mina selle sammu lõpuks astusin ja olen valmis investeerima enda heaolusse, tahan ju lõpuks elada täisväärtuslikku elu, olla õnnelik ja jagada oma õnne teistega.
