Aina mõtteid keerutan...

Issand, ma isegi ei tea, millal ma viimati blogisin aga mis siin ikka, mõtlesin, et tahaksin Teiega oma lugu jagada. Veidikene kardan ka sest paljud inimesed, kes vaimse tervise terminist palju ei tea, arvavad, et ma olen psycho.

Nagu teate jäin töötuks ja suht keeruline on uuesti head tööpakkumist saada, mille üle oleksin õnnelik ja elevil. Olen käinud kahel intervjuul ja kumbki ametikoht polnud mulle sobilik ( poejuhataja ja reklaamkonsultant). Elatun hetkel töötukassa rahadest ja järjest rohkem hakkan mõistma olukorra tõsidust sest korter vajab maksmist, ise tahaks ka süüa ja Alterakene tahab ka head ja paremat. Samas ei saa vinguda, olen senimaani hakkama saanud ja august on viimane kuu, kus saan seda nö. head summat. Eks seda näha ole, mis minust siis saama hakkab on kogu aeg mu mõte ja olgem ausad, olen ennast mõtetega üle koormanud. Vahepeal mõtlesin, et mind ju ei hoia miski kinni ja paneks hoopis Tallinna poole minema. Siis aga ilmus välja mul eksmees ja keeras mu maailma täiesti segamini. Siin ma nüüd siis olen, miski mu elus pole omal kohal ja see on niiii fcking kurnav. Ma kurnan ennast ise, siis kurnavad teised mind ja kokkuvõttes ma lihtsalt seisan kohapeal ja ei liigu sest tunnen, et mul pole jõudu ega jaksu oma eesmärkide poole püüelda. Vähemalt mitte siin ja praegu!

Aga tänu neile olukordadele olen õppinud iseennast tundma, olen arusaanud enda hirmudest ja enda tegelikkest soovidest. Olen otsustanud võtta asjatundjate abi vastu ja hakata enda vaimsele tervisele keskenduma. Tunnen, et ei suuda enam iseendaga võidelda sest nagu öeldakse, me ise räägime endale lugusid, olgu need siis toredad lood või õuduslood. Olen teadvustanud, et mul on mega palju hirme. Näiteks ma kardan ööbida võõrastes kohtades, tähendab ma ei ööbi mitte kuskil. Ma sõidan igal ööl koju, pole vahet kui kaugel ma olen. Eile näiteks hakkasin kell 3 öösel Värskast Tartu poole kihutama sest hirm oli nii suur. Ometigi oli palju ohtlikum öösel koju sõita kui seal ööbida. Eriti suur hirm ongi mul pidudel, kus inimesed tarbivad alkoholi. Üldse ma kardan alkoholi tarbimist juba viimased 2 aastat. Esiteks ma ei julge ise tarbida alkoholi või kui tarbin siis 2 kokteili on max, rohkem ma ei julge ja kui peaksin rohkem tarbima siis tekib mul ärevushoog, et mis minuga nüüd juhtub. Ja mu aju suudab genereerida igasuguseid hulluseid, enamus on siiski seotud oksendamisega. Alles üleeile öösel ärkasin keset ööd üles ja arvasin, et hakkan oksele ja ega ma enam magama ei jäänudki, tekkis paanikahoog ja vsjo. Ja oma kaaslasele on seda nii raske seletada, miks ma kardan, et ta alkoholi joob või miks ma kuskile ööseks ei jää. Samas õige kaaslane, oleks mulle toeks ja oleks kasvõi kaine, et ma kohaneksin olukorraga, toetaks ja aitaks mul hirme ületada. Olekski nagu väikse lapsega, loeb unejuttu ja rahustab, et voodi all ei ole koletisi ja õpetab mind taas väljaspool kodu ööbima :D. Et oma hirme ületada, tuleb kuskilt väikeste sammudega alustada aga kahjuks ma pole seda selle suve jooksul veel teha suutnud ja selle hirmu ületamisega pole keegi mind ka aidanud ega toetanud.

Siiski samas ühe hirmuga olen silmitsi seisnud selle suve jooksul. Nimelt ma kardan vett.

Ma ei uju kunagi kaugemale, jalad peavad puudutama põhja sest ma kardan, et lähen vee alla ja upun ära. See suvi olen isegi paadi ja jetiga veepeal käinud, mida ma poleks kunagi uskunud. Aga no kui keegi mind ähvardab vette visata või pirtsib siis ma satun kohe paanikasse. Ega paadiga sõites loen ka vahepeal lambaid või rahustan ennast. Aga see tunne on küll mega vinge kui ületad oma hirme sest jetiga oli sõita mega fun. Samas ma tean, et kui peaksin uuesti minema, olen samamoodi algul kramplik ja vaikselt hakkan protsessi usaldama. Ja no ujumisega on ka sama keiss, olen käinud see aasta rohkem ujumas, olgugi, et kaldale väga lähedal ja jalad alati põhja puudutanud, asi seegi. Veel veidram on see, et ma ei julge vee alla minna. Ma olen for real kaldas seda harjutanud. Põhimõtteliselt panen näo korra vee alla ja tõstan üles ja nii mitu korda. Täiesti ulme aga see olengi MINA, iseenda veidrustega. Naeran isegi enda üle kui ma oma hirme ületan kaldas, nagu väike laps, kes avastab maailma.

Neid väikseid hirme on mul muidugi veel ja alustasingi ühe raamatu lugemist " Tundelukud", mis räägib siis sellest, millised tunded võtavad minu üle võimust ja ei lase mul vabalt olla. Nagu ütleb raamat siis tundelukud panevad meid suhtuma ellu pessimistlikult, toovad ellu muresid ja hirme, mis ei põhine tegelikult ohul.

Kokkuvõttes tegin ära raamatus oleva testi ning sain endast natukene rohkem aimu. Mind domineerivad sellised tundelukud nagu nõudlikkus, hülgamine, väärkohtlemine, emotsionaalne tõkestatus, puudulik enesekontroll, ohvrimeelsus, alistumine. Mis need siis on?

Nõudlikkus on tulnud kindlasti lapsepõlvest sest mul on alati kätt pulsil hoitud ja koguaeg midagi nõutud. Nüüd on mul ka endal nii, et ma ei naudi protsessi vaid piitsutan ennast pidevalt. Tee trenni, oled juurde võtnud. Söö vähem, oled juurde võtnud. Korista elamine ära, kuidas sa siukses sitamajas elad( alles üleeile koristasin aga no okei) ja kui ma midagi ei tee siis tekivad süümepiinad ja isegi kui ajakavasse ei mahu siis mahutan ja tõmban ennast nii lukku. Teine on hülgamine, mis tähendab, et minu elu juhib kaotushirm, sellega kaasneb usaldusdefitsiit, mis paarissuhtes ilmneb näiteks kontrollimisena, omamissoovina ja armukadedusena. Ja ega nii on ka, ma ei usalda absoluutselt, ma arvan, et kõik inimesed valetavad mulle ja, et neil on minuga alati halvad kavatsused. Kolmas on väärkohtlemine ehk siis näen inimsuhteid ähvardavalt, ei tunne end usaldavalt ja turvaliselt. Mul on raske inimesele loota sest pean valvas olema, et äkki keegi tahab mulle jälle haiget teha. Kahtlustan suht tihti teisi ja nende kavatsusi. Ja seetõttu ma väldin tõelist lähedust ja intiimsuhteid. Ja seda tundelukku kompenseerides käitun ma ka teistega halvasti. Olen üsna ründav ja reageerin igale asjale ülitundlikult. Seejärel on emotsionaalne tõkestatus ehk siis ma kontrollin oma tundeid, kardan, et tunnete väljendamisele järgneb midagi negatiivset. Ehk siis ma kardan, et kui väljendan oma tundeid siis inimene kasutab mind ära ja ma olen haavatav. Kui pean kellelegi midagi hästi ütlema või väljendama oma tundeid, tekitab see minus ebamugavust, aju tõmbab blokki ja olengi siuke kohmetu. Vahepeal jääb inimestel mulje, et olengi südametu ja kalk sest ei näita mingeid siiraid emotsioone ja tundeid välja. Tegelikult olen ma nii räige armastaja, et ma lämmataksin oma armastusega kaaslased ära aga nad lihtsalt ei tea seda sest ma ei julge öelda, mida ma päriselt tunnen. Järgmine oli puudulik enesekontroll, mis on kõige hullem nende seast. See tähendab seda, et mul on raske valitseda oma tahtmisi, tundeid ja impulsse. Tunded ja mõttevälgatused võtavad tihti võimust ja ma ei mõtle tagajärgedele. Näiteks suhetest loobun üsna kergekäeliselt, mõtlemata tagajärgedele. Arvan, et mul pole neid inimesi vaja ja pärast kahetsen ja tunnen, et tegin valesti ning lähen saba jalge vahel vabandama. Ma vapsjee ei kontrolli, milliseid otsuseid vastu võtan kui tunne on selline siis nii ongi. Veel kaasneb sellega see, et mul ei ole elus rutiinseid tegevusi, ma ei söö korrapäraselt jne. Ja see söömine on tõsi ka, pole mul mingit FITLIFE. Söön siis kui tuju tuleb ja kui tahan ei söö üldse või näksin. Ja siis olid veel ohvrimeelsus ja alistumine. Ohvrimeelsusega on see, et ma ei taha kunagi kellegilt abi paluda, loodan, et teised loevad mu mõtteid. Enamasti ma vihjan oma soovidele ja tahtmistele aga see ei tähenda seda, et keegi neist vihjetest aru saaks. Kusjuures olen seda enda suhtes palju täheldanud. Näiteks mu tüüpviga on virisemine oma auto üle. Jälle on mul autotuledega mingi lühis või, et mul see kojamees üldse ei pühi või mis iganes. Aga ma ei ütle, et kas sa saaksid palun vaadata, mis lühis mul autotuledel on või, et kuule mul on vaja uusi kojamehi. Õnneks ma teadvustan endale seda ja see raamat annab mõista, et pean hakkama otsekohesemalt oma soove avaldama. Sest tihti on see, et minu vajadused jäävad rahuldamata ja asjad ei saa tehtud nii nagu ma tahaksin, hakkan teist süüdistama, et sa ei märka üldse minu vajadusi ja minu asju, sa oled isekas ja mõtled vaid enda asjadele. See on suht fucked up ja tekitab näiteks suhtes mega palju tülisid. Ja no alistumine läheb suht samasse auku. Püüan meeldida kõigile, ma ei taha olla isepäine, vaid tahan olla kena ja tore, niisiis nõustun kergesti asjadega, mis minu meelest pole eriti tähtsad. Pigem ma allun ja tahan vältida ebameeldivaid tagajärgi. Kardan lihtsalt, et mind kritiseeritakse, tõrjutakse või hüljatakse kui ma ei nõustu. Minu basic lause on, et mul vahet pole kuigi sisimas keeb, et no kurat küll, miks me seda teeme või miks me sinna lähme jnejne aga ma ohverdan end teiste pärast, et teised oleksid õnnelikud kuigi minu enda vajadused ei saa rahuldatud ja mul tekib frustratsioon ja see tekitab minu sees viha, mille ma muidugi allasurun. Raamat aga ütleb, et viha mahasurumine viib selle kuhjumisele, mis tavaliselt pääseb valla passiivse vihaväljendusena, näiteks tigetsemisena, agressiivsete vihapursetena või väiksemat sorti kättemaksuna.

Kokkuvõttes kõik, kes tunnevad, et mingi käitumismuster kordub, kohe raamatukokku või raamatupoodi ja hakake seda raamatut lugema. Teadmine, miks sa mingis olukorras nii käitud, on ülioluline sest vaid nii saad Sa ennast paremaks muuta.

Minu suurim eesmärk hetkel on minna ravile ja enda vaimne tervis korda teha. Ilmselt seejärel on võimalus hakata mul enda eesmärke täitma, hetkel tundub tulevik üsna tume sest ma ei saa iseendaga enam hakkama. Ja teadagi kõik käitumismustrid süvenevad ja hiljem on väga raske neist lahti saada. See on nagu sõltuvustegagi.

Vot sellised lood on siis siin pool. Mega tore oleks kui me üksteist saaksime toetada enda hirmude ületamisel ja kui Sul on ka totakaid hirme siis võid minuga neid jagada, kirjutades mulle, kas instagrami või siia blogi chatti. Saame üksteist toetada ja üksteise üle naerda, kuigi noh sellised väiksed hirmud pole üldse naljakad sest need blokeerivad nautimast protsesse ja pikemas perspektiivis on nii kurnavad.

Olge ikka mõnusad ja hoolitsege enda eest!

Pidage meeles, et vaimne tervis on ülioluline, et olla elus edukad!